Head kuked ei lähe kunagi rasva*

5.12.16, Õhtuleht, Janek Mäggi

Uus valitsus mõjus ühiskonnale nagu värske õhk. Kui ühed ja samad inimesed mängivad toolimängu, kuid mängukorraldaja unustab pärast iga ringi ühe tooli ära võtta, vahetavad mängijad lihtsalt kohti. Mäng ei lõpe ja võitjat ei selgu. Uus ring ei saagi alata. Seekord korjati ringmängu käigus ära korraga seitse tooli ja kõik Reformierakonna ministrid lendasid ootamatult põrandale. Peaminister Jüri Ratase jaoks on kõik väga selgelt uus.

Eriti uus on olukord, kus üks tema minister saab avalikku ihunuhtlust nii, et vermed väljas. Juustust on vähe, külarahvas (konkurendid) nõuab verd. Maaeluminister Martin Repinski karjub küll kõvasti, kuid mitte keegi teda ei kuula ega kuule. Kitsed on toredad, aga valusa tagumikuga Jürgen Ligi ei jäta: “Nüüd, kus oled kõike seda teadma pidanud ja Repinskit avalikult kaitsnud, oleks sinu (Jüri Ratase – toim) poolt väga üllatav muuta oma meelt ja vallandada ta tema lapsepõlve pätitembu avalikuks tulemise pärast, millest sa teadsid juba varem ja mis on ta elu ainus, mille eest ta on karistuse ära kandnud.”

Peksab see, kes on peksa saanud

Ligil on õigus. Isegi kui sa ennast süüdi ei tunne, võidakse sind selleks sundida. Tal on mitu kogemust omast käest võtta. “Tema, sisserändaja poeg, roosast erakonnast peaks olema üliettevaatlik,” hoiatus sundis peaminister Taavi Rõivase Ligi “vallandama”, kui öelda julmalt. Pärisvallandaja oli muidugi Taavilegi noa selga löönud Jevgeni Ossinovski. Ainus Eesti erakonnajuht, kelle poliitikategemine paistab kirkalt ja kaugele nagu südapäevane päike juulikuises kuumuses.

“Jürgen Ligi teatas oma tagasiastumisest fraktsiooni esimehe ja riigikogu liikme kohalt, kuna tema poeg käis Stockmanni kaubamajas vargil,” kirjutas Eesti Päevaleht 05. novembril 2002. Tagasiastumine võib aidata astuda mitu sammu edasi. Ligi on üks raudmehelikumaid ministreid, kes meil Eestis on olnud.

Kui Martin Repinskile avalikult nõu anda, siis ministriametis on väga raske trenni teha, et saavutada olümpiavorm – vorm tuleb ajastada olümpiaks ja et medalit võita, tuleb teha trenni aastaid enne. Eesti meistrivõistlustel võib mõnikord tõesti ka lõdva randmega kulla saada, aga Euroopa meistrivõistlustel mitte.

Repinski häda ei ole avaliku info põhjal mitte see, et temas ei ole ministrimaterjali, vaid see, et ta ei olnud selleks ametiks valmis. Enne tuleb tuba ära koristada, kui külalised tulevad. Sul võib ju ükskõik olla, aga külalistel on piinlik. Kuid Repinski kiituseks saab öelda: kunagise küülikukasvatajana on mul hea meel, et meil on minister, kes on ettevõtlik. See isikuomadus andestab palju.

Siiski tundub, et Martin Repinski tooli on mängukorraldaja juba eemaldanud ja kohe, kui muusika seisma jääb, lendab ta põrandale. Kristen Michal astus tagasi (2012) sõnadega: “Ma lahkun, et kaitsta Reformierakonda ja valitsuse töövõimet.” See põhjus sobib ka Repinskile.

Tagasiastumisele vaatamata Michal ennast süüdi ei tunnistanud ja ei pea tunnistama ka Repinski. Poliitikas ei loe mitte see, kellel on õigus, vaid võime oma tegude ja sammudega luua ning kujundada võimalusi poliitikate elluviimiseks. Praegu on oht, et see võime on pärsitud.

Jüri Ratas on suutnud teha mitu asja õigesti. Ta ei ole lahminud. Ta on olnud sõbralik ka nende suhtes, kes tema suhtes sõbralikud ei olnud. Aga ta on olnud lahingu planeerimisel liiga ettevaatlik.

“Te ei saa kõik surma. Ainult 2% teie hulgast, kes siin täna on, saab surma lahingus. Surma ei tohi karta. Surm tuleb omal ajal kõigi inimeste juurde. Jah, iga mees kardab oma esimeses lahingus. Kui ta ütleb, et ta ei karda, siis on ta valetaja,” ütles kindral George S. Patton USA Kolmandale armeele peetud kõnes 1944. aasta 5. juunil, dessandipäeva eelõhtul. Ideaalne mõte igale uuele valitsusele ametisseastumise eelõhtuks. Jüri, mõned mehed saavad surma, seda ei tohi karta. Reformierakonna armee on tugevam kui EKRE või Vabaerakonna oma. Ründamise asemel pead sa kaitsma. Aga seegi nõuab ohvreid.

Liidrivaba ajastu lükkab vankri kraavi

Vana ja küpse Eesti jaoks on muidugi üllatav, et meie väärikat riiki juhivad poisikesed ja tütarlapsed. Vestlesime laupäeva õhtul EOK presidendi Urmas Sõõrumaa 55. sünnipäevapeol Marko Kaljuveeriga. Küsisin talt, mida ta arvab Eesti uuest valitsusest ja mis Eestis tema meelest toimub?

Marko leidis, et Eestisse on jõudnud liidrivaba ajastu. Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter lisas, et ega valitsusest liiga palju sõltugi. Saame hakkama. Siiski oli vestluses mitu moraali. Esimese kahe kuuga on tunne, et presidenti meil enam ei olegi (või ei ole vajagi). Ainus sõnum Kadriorust on presidendi hostelis ööbimine, muud inimestele ei meenu. Tallinnal on mitu abilinnapead, aga linnapead ei ole enam ammu. Peaminister ei suuda lahingut juhtida. Häid kukkesid ei ole, ja need, kes on, ei ole head – on rasvas.

Muidugi on praeguste kahekümneste jaoks hiilgavad karjäärieeskujud nii Taavi Rõivas, Sven Mikser, Jevgeni Ossinovski, Urmas Reinsalu, Margus Tsahkna, Kadri Simson, Mailis Reps, Jüri Ratas kui ka Martin Helme. Juhid olnud või juhiks pürginud noored inimesed. Aga 40+ inimeste jaoks ei ole uues eliidis liidreid, kes kõnetavad, kelle järgi nad tahaks joonduda. 90ndate kangelastest on kopp ees. Poisikeste ja tütarlaste ajastul, kui ainsana suudetakse tsiteerida iseendid, nõuab ka Eesti “raugastuv” pööbel Uut Trumpi. Ja see võib tulla isegi siis, kui keegi seda ei usu. Isegi peale Barack Obamat.

Tõsinedes: head kukke on vaja. Parem kui mitu.

*vanasõna