Rändrahn, kes seda tahab osta? Minu sõbrad küll mitte

13.01.2017, Eesti Päevaleht, Janek Mäggi 

Vilniuses Eesti brändi otseülekannet jälgides on ehmatus rabavam, kui oleks sama asja vaadanud koduses Tallinnas – mis asi see nüüd oli?!

Ettekannetest jäi kõlama, et sündinud on midagi tapvalt jalustrabavat, väga head. Tublid inimesed on kulutanud palju aega ja teinud tööd, kuid mitte ühtegi sellist mõtet, mida pole enne kuulnud ja tekitaks tunde – vau!

Ma ei suuda uskuda, et seda, mis sündis, kasutab 5 või 10 aasta pärast rohkem kui 2% Eesti ettevõtetest. Täpselt nii paljud on leidnud endale tuge Welcome to Estoniast.

Minu jaoks on USA bränd(id) Coca Cola ja Apple. Pluss lipp.

Rändrahn? Kes seda tahab osta? Minu Leedu kolleegid-sõbrad küll ei taha. Läti ja Soome omad ka mitte.

Brändi mõte peaks olema müügitugi. Kuid Eestil ei ole ju toodet, mille müük vajaks katusbrändi – Eesti Vabariigi – tuge. Või on? Põlevkiviga on siiski pigem ebaõnnestunult katset tehtud…

Eesti turundusinimesed teevad omad tööd pühendumisega. Kõik on ilus. Aga kasutu. Eestis elab vähemalt 1 miljon inimest 1,3st, kelle jaoks võidunud jutt e-Eestist on nagu hapuks läinud piimast rõõsa tegemine, lausa mälumiseelseks heinaks muutmine.

Hull lugu oli ka esitluse ennastimetlev toon. See oli nagu halb Eesti film, mida vaatad, jube häbi on, aga keegi ei taha öelda, et see ikka “ei lähe mitte”.

Kevadet meenutades: Eesti uus bränd on Kolumbus Krisostomus.