Miks Eesti rahval on häbi ja piinlik?

2.02.2017, Õhtuleht, Janek Mäggi

3. septembril 2015 kirjutas president Toomas Hendrik Ilves oma Facebooki lehel: “Mul on häbi ja piinlik lugeda Vao pagulaskeskuse süütamisest, kus oli põlengu tekkimise ajal üle poolesaja inimese, sealhulgas lapsed. Ootan igalt parlamendierakonnalt avalikku ja ametlikku seisukohta, millest saab rahvas aru, kellele loeb õigusriik, inimelu ja põhiseadus.”

EASi eilne teade, et ta maksab kinni 152 000 eurot presidendi firmale OÜ Ermamaa antud toetuse, mille põhjuseks oli (kardetavalt kallutatud) ametkondlik soperdamine, mis “ei võimalda” seda nõuda presidendilt, oli ootuspärane, kuid kui lugeda eilseid Eesti ajalehtede juhtkirju ja sotsiaalmeediat, on järeldus üks: Eesti rahval on häbi ja piinlik.

Nüüd on kõigil parlamendierakondadel aeg järgida presidendi üleskutset: rahvas ootab teie avalikku ja ametlikku seisukohta, millest saab aru, kellele loeb õigusriik ja põhiseadus. Kuidas on võimalik Eestis riiki juhtida saamatult, vastutustundetult, pugejalikult ning miks peab rahvas selle vaikides heaks kiitma?

Toomas Hendrik Ilvesest on siiski väga kahju. Et ta sai presidendiks. Muidu oleks ta saanud turismitalu rahulikult edasi pidada ning midagi tagasi maksta poleks vaja olnud. EASist on väga kahju. Sest nad sattusid hingetapva emotsionaalse korruptsiooni surve alla. Keegi ei öelnud (võib olla) midagi, aga kuidas sa presidendi vastu lähed – häbi ja piinlik on, eriti kui ta ise raha tagasi maksta ei taha.

Maria Alajõest on väga kahju, et püüdis hoida suhteid inimestega, kes seda ei väärinud. Euroopa Komisjonist on väga kahju, sest temast on jäänud mulje kui jõhkrast bürokraatiamasinast, kes ei arvesta erijuhtudega. Eesti rahvast on väga kahju, et ta oma juhte ei austa, neile piisavalt ausambaid ei püstita ning isegi kui keegi püstitab, siis väärikad neid avama ei lähe.

Isehakanud eliidi peremehetsemine

Tõsinedes. Ärma juhtum on näide eliidist, kes peab ennast eliidiks, kuid kes eliit ei ole. Isehakanud eliidi hulka kuulub osa poliitikuid, ametnikke, avaliku elu tegelasi, ettevõtjaid. Ainult osa, kuid just see, kes hoiab kramplikult kokku, ajab oma asja, kes tunneb, et on ühiskonnale andnud rohkem, kui ühiskonnalt vastu saanud, kes leiab, et tema panust ei ole piisavalt hinnatud.

Juriidiliselt oleks päris imelik, kui mitte keegi ei vastuta. Praegu paistab ju nii: 1) raha oleks tulnud tagasi maksta; 2) EAS ja Alajõe tegid kõik, et seda tegema ei peaks (ükskõik mis põhjusel – kas oli tõendatud survet või oli see vaikiv pugemine); 3) raha saaja on rahul, et raha sai ega ole lisamaksmisest huvitatud; 4) maksumaksja maksab “tööõnnetuse” kinni; 5) kõik on “korras”. Ning jätkame samas vaimus?

Aga oli mis oli, aga mida edasi teha? Küsimus ei ole Toomas Hendrik Ilveses. Küsimus on näidisjuhtumis, mille sarnaseid on küllap palju veel, kuid avalikkus ei tea neist. See ei saa olla ainus.

Presidendilt eeldatava moraalse majaka rolli täitmisel jääb siiski tunne: miks mina ei saa nii teha, kui see on okei? Ja küsijaid on veel: kui Villu Reiljan või Edgar Savisaar oleks nii teinud, kas ka siis me vaikides lepime – noh, said küll, riik oli paduloll ja purusaamatu ja libepugejalik, kuid jokk on rokk? Ei usu. On võrdsed, võrdsemad ja väga-väga võrdsed. Demokraatia? Oot.

Presidendiks saada või presidendiks jääda?

Praegu on väidetav probleem selles, et toetus tuleb küll tagasi maksta, kuid “juriidilistel” põhjustel ei saa seda raha saanu käest küsida. Tal on õigustatud ootus… Kamoon! Kui president tahab, saab ta alati öelda: jah, ma maksan tagasi. Ma tahan olla aus inimene. Vaatamata sellele, et ta saab öelda: ei maksa, sest emotsionaalse surve tulemusena tegi EAS minu kasuks asju, mida ta ei tohtinud, kuid tegi ikkagi. Sest president ei ole vaba mees, ta saab Eesti vabariigilt palka elu lõpuni. Ning hüved jätkuvad ka tema perekonnale. Ta on Eesti rahva vang.

Ainus, kes saab päästa ülejäänud asjaosalised, sh iseennast, on president ise. Kui ebaõiglus saab likvideeritud ja rahvas kahju ei kanna, võiks kõigile kohe andeks anda. Öelda, et Toomas Hendrik, kõik on hästi! Aga häda on ju selles, et president seda teha ei taha.

Kui kahju sünnib, jääb andestus ära. Rahva poolt kindlasti. Kõigile osapooltele, sealhulgas parlamendierakondadele, kellelt Ilves ühes teises asjas “avalikku ja ametlikku seisukohta, millest rahvas saab aru, kellele loeb õigusriik, inimelu ja põhiseadus” jõuliselt nõudis, jääb nöör lakke rippuma. Nagu Agatha Christie “Kümnes väikses neegris”. Point pole rahas, point on väärikuses või väärituses. See, et raha saadi ilma asjata, on 100% selge. Ja see, et raha saadi millegi jaoks ja eest, pidi saaja teadma. Ja teadiski.

Presidendiks saamine on palju lihtsam kui presidendiks jäämine. Valimiste võitmiseks ning valitsemiseks on vaja kahte täiesti erinevat inimest. Kui praegune seis jääb, oleks Ilvesele tulevikus ausamba püstitamine raskemgi kui Konstantin Pätsile. Sest üldrahvalikku arusaama Ärma juhtumist muul viisil küll sõbralikuks muuta ei saa.

Inglise ajaloolane lord John Dalberg-Acton (1834–1902) kirjutas 1887. aastal kirjas piiskop Mandell Creighton’le: “Võim kaldub korrumpeerima ja piiramatu võim korrumpeerib täielikult. Peaaegu viimane kui üks suurmees on halb inimene.” Loodame, et Toomas Hendrik Ilves halbade suurmeeste hulka kuuluda ei taha.