Kuidas saada peaministriks?

21.03.2017, konverentsid.ee, Janek Mäggi

EY Aasta Ettevõtja galal vestlesin ekspeaminister Taavi Rõivasega ning ta oli märganud Äripäevas reklaami koolitusele “Kuidas saada peaministriks?”, mille 19. aprillil Äripäevas läbi viin. “Sa paned 100 inimest saali ja lubad kõigile, et nad saavad peaministriks?” imestas Rõivas. “Loomulikult!” vastasin. Sada tahavad, mõni saabki. Kuigi keegi meist ei tea, kes.

Poliitilise kommunikatsiooni eesmärk on saada valitud. Ükskord. Veel üks kord. Iga kord. Poliitik on inimene, kes kandideerib valimistel. Ka siis, kui ta ei saa valitud.

Kahjuks on meil liiga palju neid “poliitikuid”, kes ei tahagi saada võimule. Ei taha saada peaministriks, võimu teostama. Nad tahavad saada riigikogu liikmeks. Olgu või opositsiooni. Saaks hea töö ja toreda palga. Ka selliseid on vaja, kes komisjonides musta tööd teevad, kuid kes ei saa otsustada. Kuid pürgimist on vaja – kõvasti rohkem, et riik õitseks.

Peaministriks saada pole keeruline

Peaministriks saamise tehniline retsept on primitiivne: tuleb saada erakonna esimeheks, võita valimised ja moodustada koalitsioon. Kuid sisuliselt, et saada valitud, on vaja rohkem.

On vaja lugemise, kirjutamise ja rääkimise oskust. Olla retooriliselt (loe: kõnekunstiliselt) võimekas. Lugemisoskusest räägitakse meil palju, mõtlemisoskusest vähem. Edukas poliitikate ellu viija suudab loetut/suheldut sünteesida ning seda mõjusalt väljendada kas kirjalikus või verbaalses vormis – kõne või vestluse vormis.

Argument, et inimene on palju lugenud, järelikult on tark, poliitikas ei mõju. Loeb, kas inimene suuda panna inimesi oma tekstiga mõtlema nii, nagu tema tahab, et nad mõtleksid ja/või tegema seda, mida tema tahab, et nad teeksid.

EOK presidendi valimiste ajal Eesti Kabeliit Jüri Ratast ei toetanud. Kabeliidu ühestainsast häälest oleks aidanud. Kui Ratasest sai peaminister, saatsin talle SMSi: “Ole nõus, Jüri, et peaministriks sobid Sa palju paremini kui EOK presidendiks. Annet ei tohi raisku lasta minna!”. Ratas vastas: “Naljamees 🙂 ”. “See ei olnudki nali. 🙂 ,” lisasin.

Edu saavutamiseks tuleb teha tööd

Peaministriks võib saada nii, et ronid mööda poliitilist ametiredelit ülespoole ning tuul lööb naeltega kinni taotud ukse Sinu nina ees lahti, Sul tuleb sealt ainult sisse astuda. Nagu juhtus Taavi Rõivasega. Võib juhtuda, et keegi taob Sinu meelest õige ukse Sinu nina ees naeltega kinni, kuid see ei olegi õige uks, millest sisse astuda. Nagu juhtus Jüri Ratasega.

Kuid mistahes edu saavutamiseks tuleb kogu elu teha tööd selleks, et võita medal. Treenida, treenida, treenida. Kui Erki Nool oleks trenni asemel tegelenud raamatute lugemisega, ei oleks tal tasunud Sydneysse minna. Kui ta oleks olnud heinolipulikus kõrgvormis, kuid ei ta ei oleks saanud starti minna, ei oleks ta olümpiavõitjaks tulnud.

Enamik poliitikud ei saavuta kunagi poliitikamaailma kõige kõrgemaid ametikohti, võib-olla 100 või isegi 1000 üks jõuab absoluutsesse tippu.

Kuid see ei olegi probleem. Rahvaspordiga tasub tegeleda kõigil, kes tahavad püsida füüsiliselt heas vormis. Rahvapoliitikaga tasub tegeleda kõigil, kes tahavad, et Eesti riik püsiks ja meil oleks siin hea elada. Et Eesti oleks poliitiliselt terve.

Selleks, et poliitikaid kujundada, ei pea olema poliitik – inimene, kes töötab valitud ametikohal ja saab poliitikate ellu viimise eest palka. Nagu Eesti ja Soome näited tõestavad, võib peaminister (Soome peaminister Juha Sipilä oli ettevõtja) või tipp-poliitik (Soome välisminister Timo Soini on vastuolulise taustaga) saada igaühest, kes on ennast selleks ette valmistanud ning seisab õigel hetkel õige ukse taga.

Et õige ukseni jõuda, tuleb kõvasti trenni teha. Ambitsioonikad poliitikud on igale riigile kasulikud. Nii et jah, Taavi, me teeme 19. aprillil Äripäevas 100 uut peaministrikandidaati juurde. Ning Jüri – nalja me ei tee. Mitte kunagi.