Eestlase elul pole mingit mõtet!

9.06.2017, Õhtuleht, Janek Mäggi

Viimased kümmekond aastat, eriti aktiivselt pärast 2008. aastal alguse saanud majanduskriisi, on eestlased (koos teiste siin elavate rahvastega) otsinud elu mõtet. Olen lugenud enamikku Eesti inimarengu aruandeid, kuid ei suutnud seda mõtet leida ka viimasest Eesti inimarengu aruandest 2016/2017 “Eesti rändeajastul.”

Teadlased ja koostajad on näinud palju vaeva, et üles kirjutada kõik see, mida me meedia vahendusel juba ammu teame. Dokument on nagu meediamonitooring olulisematest uudistest koos järeldusega patsiendi seisundi kohta. Näiteks: “Eesti rahvastik ei ole 21. sajandi lõpuks praegusest väiksem, kui on täidetud kaks tingimust: sündimus suureneb ja saabujaid on rohkem kui lahkujaid.” Selle peale suudab tulla iga Vello, Pille, Toivo ja Liisa või Jaan, Triin, Katrin ja Janek. Kuid kes need tingimused täitma peab?

Avalik arutelu on mõttetu, kui me ei proovi pakkuda ravi- või teraapiaplaani. Veel mõttetum on ta siis, kui me ei suuda ega tahagi diagnoosida, mis haigust Eesti põeb. Võibolla on 100aastane vanur Eesti vabariik väga heas vormis, tal on lihtsalt väikesed eakohased hädad, mida ei saa ja polegi mõtet ravida? Minu hinnang Eestile on: täiesti terve.

Rangelt omavahel öeldes ei tule mulle meelde ühtegi väga head, kogu elanikkonna heaolu kasvatavat Eestis üldteada poliitikat, mis mulle väga meeldiks ja millesse ma usuks, kuid mida seni veel ei ole ellu viidud ega plaanita seda teha. Asju on, näiteks Helsingi tunnel, kuid poliitika poolt- ja vastuargumente on avalikkuses lahatud küll ja küll. Me teame, mida saab teha. Ja teemegi.

Mida nad sinna veel ära kaotasid?

Väitlustes kirjeldame aga üldteada probleeme, kirume valitsust, et ta neid ei lahenda, kuid endil ei ole ühtegi ideed, mis oleks tõhus ning mille elluviimist ühiskond pisarsilmil ootab. Või siis vähemalt selliseid, mida on võimalik ühiskonnale maha müüa.

Arulage ulgumine, et sureme välja, appi, mis nüüd saab – väsitab väga. Samamoodi nagu see, et ma ei taha sünnitada, miks ma pean?! Mina ei muretse Eesti pärast üldse. Ma ei muretse, et inimesed lähevad ära ja soomestuvad. Ma ei usu, et me saame vastu ajaloolistele protsessidele ja nendega kohanevale tervele mõistusele.

Minu vanavanavanaisa Peeter (1851–1923) ja -ema Miina Grossbaum (1864–1962) müüsid 1800. aastate lõpus Eestis kogu oma vara maha, võtsid oma neli last ühes, istusid rongi peale ja kolisid Venemaale, kuna seal lubati tasuta maad. Muidugi tulid nad mõne aasta pärast tagasi, muidugi nad maad ei saanud, aga lapsi said kokku 12. Ning seitse tütart ja üks poeg elasid täiskasvanuks. Siin, näruses Eestis. Tublid.

Me otsime heaolu ka praegu. Kui saaks maad, kui saaks raha! Aga ei ole seda riiki olemas, mis meid kõiki õnnelikuks teeks. Sest meie õnn seisneb teistest suuremas heaolus. Norras on ettevõtlusel halb maine, sest ettevõtjad saavad kasumit kellegi arvelt. Kasum on saatanast, aga hiigelpalka nõuavad kõik. Ja hüvesid. Et kindlustada maine igavene elu.

Anna antust, murra murtust!

Paraku on inimene väga ajutine. Alguse ja lõpuga. “Inimesed surevad — rahvad ei kao, rahvas elab edasi,” kirjutas Johan Laidoner Kirovi vanglas. Ta suri, aga tema rahvas elab edasi. Ei loe ka see, kas igal inimesel on järglasi või mitte, loeb, et rahval on. Laidoneri poeg hukkus, Konstantin Pätsi järeltulijad peavad siiani leppima oma vaarisa ülistamise, arvustamise ja karvustamisega. Loodetavalt nad seepärast ei kurvasta.

Miina tütretütar, 83aastane Karksi-Nuias elav Evi Soots räägib, et vanaema ütles ikka: “Anna antust, murra murtust.” Miinal, kelle üks Nikolai II ajal täiskasvanuks saanud tütardest, mind lapsena hoidnud tädi Anni, nägi ära ka Lennart Meri teise ametiaja, oli õigus. Inimese elu mõte, olgu ta eestlane või kes tahes, on jagada seda, mida talle on jagatud. Kui elu said, anna elu edasi. Kui sulle leiba murti, murra teistele ka.

Füüsikud uurivad, kas vaba tahe on üldse olemas. “Kohalik reaalsus tähendab füüsikute jaoks, et kõik asjad, mis on omavahel põhjuslikus seoses või üksteisega seotud, peavad üksteist puudutama või olema vähemalt lähestikku. Kvantmehaanikast nähtub aga, et omavahel põimitud osakesed mõjutavad teineteist isegi juhul, kui viia need universumi erinevatesse otstesse,” kirjutas ERR Novaator.

Arutada võib, see on “intellektuaalselt huvitav”, kuid kuivõrd suudavad meie Suured Ideed midagi muuta? Võibolla on igasugused pingutused kasutud?

Elu eesmärk on olemas olla

Ma julgen väita, et (poliitikute poolt) oma rahvale elu mõtte otsimine on isegi häbiväärne tegu – saagu vähemalt enda elu mõtte otsimisega hakkama. Sest sõnades väljendatud mõtted on erakordselt piiratud. Ajal kui inimene räägib, suudab ta väljendada ca 10% mõtetest, mida tema aju samal ajal toodab. 90% jääb vestluspartneri eest varjatuks ka kõige võimsama sõnameistri puhul.

Inimene ütleb: “Ma armastan Sind!”, kuid vestluspartner ei saa mitte kunagi teada, mida ta sellega tegelikult mõtles. Kuna enamik suhteid purunevad (palju rohkem kui pool, sest enamik suhteid ei jõuagi abieluni), siis on kindel, et inimesed niikuinii ei saa üksteisest aru ega tahagi saada ja muudavad meelt sagedamini, kui nad seda endale tunnistavad.

2008. aasta majanduskriisi järel langes Tallinna Lastehaigla Toestusfondi toetuste hulk väga palju. Nõukogu liikmed küsisid, kas fondil on üldse mõtet. Jõudsime järeldusele, et fondi mõte ei ole majanduslik, vaid emotsionaalne – olla olemas, pakkuda soovijaile võimalust annetada. Ravida ühiskonda, mitte ainult haigeid. Ning see strateegia on toonud viimastel aastatel märkimisväärset edu. Oleme saanud mitmeid pärandusi, mille annetajate jaoks oli just olemasolu see, mis annetuse võimalikuks tegi.

Iga inimest motiveerivad elama erinevad asjad. On neid, kelle silma paneb särama soodne Lati Pats (värskelt Riiast autoga tulnuna märkasin, et SuperAlko on Riia–Pärnu tee ääres).

Kellegi elu eesmärki ei saa pidada tühiseks, sest see on ainult talle kuuluv elu. Usk, et targutamisega suudame kollektiivselt sündivaid sundumusi nagu Siberi jõgesid vastassuunas voolama panna, on muidugi pime.

Asjad juhtuvad meie tahtest sõltumata. Küsisin Heinz Valgult ühes televisiooni vestlussaates: “Heinz, kui me ei oleks laulnud, kui ei oleks olnud laulvat revolutsiooni, me oleks näiteks tantsinud, kas me siis ei ole vabaks saanud?” “Loomulikult oleks,” vastas Heinz. “See oli kujund.”

Minu elu eesmärk on olemas olla. Teised, sealhulgas minu lapsed, tehku mis tahavad. Ja olgu kuidas tahavad. Laidoner oli tark: meie sureme, aga rahvas elab edasi.