Ootan pikisilmi estot ja santi!

15.06.2017, Maaleht, Janek Mäggi

Eestlased on euroga harjunud. Algul oli veidi kobisemist, sest väikesed numbrid aitasid rohkem raha välja anda, kui oleks pidanud, aga mitte enam. Kreeklaste saatusega (alaline võlavangla) hirmutamine on toiminud hästi.

Ajalehtedes ei õhata: oh, oleks meil jälle oma raha! Kroon ei meelita välja nostalgiat, kuigi nõukogude rublad telesarjas “ENSV” valmistavad küpsematele inimestele mõnevõrra erutavat äratundmisrõõmu küll.

Muuseumisse kolinud raha

Me oleme leppinud, et euro tõstis hindu, ja väga palju. Või oli see loomulik inflatsioon, mis oleks tulnud niikuinii. Kroon ju devalveerus (raha eest sai osta järjest vähem leiba, särke, maad…) ka hüppelise tempoga, kuigi Eesti Pankkinnitas, et Eesti krooni ei devalveeri.

Igal juhul on Eesti oma raha muuseumi kolinud ning praegu ei paista, et kroonil või margal või ükskõik mis nimega oma rahal oleks lähiajal võimalik naasta. Kuid sünnipäeva sobib ikka pidada. 20. juunil saab taasiseseisvunud Eesti kroon 25aastaseks.

“Viimase 110 aasta jooksul on Eestis oma raha (mark ja kroon) olnud ametlikult käibel 40 aastat, kümme kuud ja mõned päevad,” kirjutas mitme rahateemalise raamatu autor Allan Tohv 31. detsembril 2010, viimasel krooni-päeval.

Väikeriigi oma raha väärtuse säilitamine ei ole lihtne ülesanne. Euroopa Keskpank trükib kogu aeg raha juurde, mille tõttu kaotavad kõik, kes hoiavad oma sääste rahas.

Täpsemalt muidugi käiberahas, sest ka mitmed Eesti kroonid (nii paberrahad kui mündid) on tõusnud heasse hinda. Eesti krooni väärtus on praegu suurem, kui oli ostujõud kadunukese eluajal.

Raha ongi väärtuslikum siis, kui ta on käibelt kadunud. 1926. aasta kümnemargane on viimase sajandi kõige haruldasem Eesti münt. Kuigi mündi tiraaž oli 2,8 miljonit, on neid säilinud vaid mõnikümmend, sest käibelelaskmise ajaks oli uus rahareform otsustatud ning mündid vermiti ümber või hävitati. Valdav osa ringi liikuvatest kümnemargastest on võltsingud.

Väärtuste mõõtmine rahas

Eesti kroon ei olnud iseseisev raha, vaid jäigalt seotud Saksa marga, hiljem euroga. Inflatsioon, mida oleme kogenud, ei tulenenud mitte Saksa marga või euro väärtuse vähenemisest, vaid Eesti turu üleminekuajast, kus turusuhted ei olnud paigas.

Inimestel polnud raha, kuid oli vara. Paljud said tagasi ka vara, mis nõukogude võim neilt ära võttis ning mida oli võimalik moodsa raha vastu vahetada. See oli nagu maast leitud. Talukohad maksid 1990ndatel kaasaegses vääringus 1000 või 2000 eurot. Praegu on meil raha, mistõttu varade hinnad on märkimisväärselt kasvanud.

1890. aastal ilmunud “Dorian Gray portrees” kirjutab Oscar Wilde: “Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.” Tõepoolest, selleks et olla rahanduslikult edukas, tuleb teada asjade väärtust, mitte joovastuda nende müügihinnast või olla pillavalt leplik nende ostuhinnaga.

Raha on väärtuste mõõt ainult selles konkreetses ajas ja ruumis, kus temaga väärtusi kaalume. Krooni kadumine ei ole siiski traagiline. “Rahvas vaidles hoogsalt kaasa ja rahva poolt pakuti muu hulgas nimesid “kuldar ja muldar”, “iva ja tera”, “mats ja pops”, “esto ja sant”, “pank ja rott”,” kirjeldas Allan Tohv Eesti krooni sündi enne Teist ilmasõda. Kui euro väsib, on Eestis jälle oma kroon ja sent. Või siis esto ja sant.