Tee mind õnnelikuks!

17.08.2017, Maaleht, Janek Mäggi

Elamine on ebameeldiv tegevus. Elul on kindel algus ja kindel lõpp. Selle vahele jääb palju kannatusi, õnne ja õnnetust, edu, kuid mitte kunagi ülemäärast stabiilsust.

Valu on ikka rohkem kui helgust, sest valu tunneme palju teravamalt kui mõnu. Kes see ikka rahuldub ainult sellega, et kõht on mõõdukalt täis ja hilbud üll. Tahaks ikka kõike kõige paremat, või siis vähemalt rahuldavat.

Eesti avalikkuses hulguvad ringi hunnitud valed, mis elamist kergemaks ei tee. Üks selline on soovitus teha rohkem tööd, et elamine kergemaks muutuks. Pingsast (teistele) töötamisest ei väsi aga mitte ainult ehitajad, põllutöölised ja ettevõtjad, vaid kõik inimesed, isegi muusikud, kirjanikud jm loominguliste ametite esindajad. Eriti hull on leida end mõttelt – rügasin kogu elu nagu hull, aga villa oli vähe. Palk oli väike, keegi ei kiitnud jne.

Mida siis ikkagi teha, et elu oleks rahulikum ning tema kurvid väljavõetavad? Küpsedes jõuab inimene mõttele, et ta ei vaja enam mitte midagi (juurde). Ulualune on. Kui sinki osta ei jõua, siis rahuldud “tarbi kohe” vorstiga, mis on 50% allahinnatud, kuid maitseb sama hästi kui too kallim.

Jutt sellest, et inimene peab elukestvalt õppima, on samuti jama. Miks käia tööl ja “toetada” imemadala palgaga vabariigi majandust, kui võib kasvatada oma kartuli ja kapsa (õun kasvab ise) ning olla õnnelik?

Minu vanavanaisa vennapoeg Aado (pereringis Aadu) Mägi (78), kes elab Valgamaal Priipalu kandis, ütleb, et hommikul joob oma õunamahla, lõuna ajal sööb oma kartulit, õhtul oma hapukapsast ja nii aasta ringi. Ei olegi midagi muud vaja.

Mõni nädal tagasi tal külas käies tutvustas Aadu oma kätega valmistatud suurt puurmasinat, mida ta peab tõeliseks leiutiseks. Mina ka. Ta on elanud metsa sees, mitu kilomeetrit suurest teest, ilma elektrita kogu oma elu.

Nüüd ostis küll mobiiltelefoni, aga ta pole seda kordagi kasutanud, sest elektrit tal ju pole. Jõulukaardi viisin ka ise südasuvel kohale, sest postkasti Aadul pole, kaart tuli sidest tagasi.

Ometi on ta kõigi väliste tundemärkide järgi olnud kogu elu elurõõmus, õnnelik ja töökas inimene. Kodukandis legendaarne ka. Ikka kümme pulli laudas, kuni 2005. aastani.

Meie kõige suurem õnnetus on see, kui usume, et meid suudavad õnnelikuks teha teised. Veel hullem, kui arvame, et nad on selleks kohustatud. Ei ole. Inimese (nagu ka perekonna ja riigi) õnn sõltub ainult temast endast. Tema suhtumisest ellu, geenidest, mõistlikust pingutusest, et see elu oleks konkreetselt talle sobiv.

Meid hirmutatakse sageli, et tulevikus ei ole meil enam tööd, sest masinad teevad kõik töö ära. See on muidugi vale, sest 1870ndatel räägiti sama juttu, kui tuli tööstusrevolutsioon, kuid tööd on kogu aeg rohkem ja rohkem. Muutub lihtsalt töö iseloom. Põllumajandusse on jäänud kõigest mõni protsent töökohti, kuid kõik põllumeeste järeltulijad on endale töö leidnud.

Töö ei olegi elu mõte. Mõte on võimalikult väikese valuga elada võimalikult huvitavat, mitmekesist, toredat elu. See ei ole lihtne, kuid talutava pingutuse korral võimalik. Aadu pingutab kõvasti. Kartulipõld oli mehine. Muu seal juures. Tema rõõm ja mitmekesisus on hoopis teine kui Tallinnas näiteks Lasnamäel eluõhtut veetva pensionäri oma, kes vahel teatriski käib.

Aadu käis viimati Tallinnas 1979. aastal. Kastiautoga, sovhoosi töö tõttu. Aga mida tal pealinnas ikka teha oleks? Poliitikat jagab minust hoobilt paremini. Ta on ikka kõige nutikam eestlane, keda ma tean. Kas või oma puurmasina pärast. Aadu ei ütle, et tee mind õnnelikuks. Ta on õnnelik, jumala armust. Iga jumala päev.