Rohkem eliitlapsi, palun!

1.09.2017, Õhtuleht, Janek Mäggi

Hiinas läheb sellel aastal esimesse klassi 17 miljonit last, kes asuvad halastamatusse võitlusesse kõige parema, tublima ja püüdlikuma lapse tiitli nimel. Ees ootavad Nobeli auhinnad, olümpiakullad, patendid ja kasulikud mudelid. Kosmonautide kõrval isutavad direktorid, kirjanikud ja ministrid. Tehasetöölise elust ei unista keegi.

Pekingis on konkurents jõhkram kui Londonis või New Yorgis, kuhu pürgivad tulevikulootused kogu maailmast. Just niimoodi on hiinlased ca 40 aastaga aidanud absoluutsest vaesusest välja 80% oma elanikkonnast.

Kuna Hiina hinnatumad koolid on riiklikud piirkonnakoolid, müüvad vanemad suuremad ja heas elupiirkonnas kodud maha ning ostavad asemele väiksemad, kuid kallimad magalarajoonidesse. Sest muidu ei pääse võsu tipp-piirkonnakoolidesse isegi konkureerima. Seadus on selline.

Et teistest parem olla, peab laps olema tehtud materjalist, mis ka kõige vingema tormi käes ei murdu. Terase karastamine hakkab pihta enne kooli – lapse sünni hetkel. Ka maak peab hea olema – oma lapsele isa või ema valimine on palju vastutusrikkam kui meil, sest kümnesse tuleb tulistada esimese (ja viimase) korraga. Teist katset ei ole.

Lenin teadis, mis lapsele on hea

Eestis kuuleb sageli, kui nõme on eliitkoolide, eliitlaste ja eliitvanemate süsteem. Kuid selline süsteem toimib igal pool maailmas, kus tahetakse, et lapsed kuhugi jõuaksid, midagi saavutaksid ja korda saadaksid. Kas sellised soovid on mõistlikud? Eestis on edukultus põetud haigus, mille halvimaid päevi praegused õpilased ei mäleta. Need jäid 90ndatesse.

Heaolu hindavad, kuid pingevabast elust unistavad inimesed ei pane tähele, et meie jutsid ei konkureeri mitte ainult omavahel, vaid 100 miljoni Hiina ja teiste riikide miljonite lastega, kelle elu ainus sisu ongi õppimine, õppimine ja õppimine. Pühendumiselt on ka meie kõige tublimad armsad lorud, kellele mõte minna pärast gümnaasiumi lõpetamist maailma vaatama, Austraaliasse tšillima ja hängima, ei ole võõras.

Meil ei ole tõelist kirge, sest meie lastel on kõik olemas. Mitte ainult oma tuba, vaid ka vanemate poputav tugi. Meil on pigem liiga vähe vanemaid, kes tahavad oma laste potentsiaali maksimaalselt välja arendada. Ja neid, kes tahavad, naeruvääristatakse ja mõistetakse hukka. Loomulikult ei sõltu inimese edu ainult andest ja töökusest, isegi õnnest mitte.

Kõige rohkem õpime kogemata

Kuulsate inimeste elulugudes on alati kirjas ka üksikasjalik edu ja õnne valem. Kuid isegi kui see valem oleks toimiv, on muutujad erinevad ja iga inimese puhul sama tulemust on võimatu saada. Töökuseta ei jõua kindlasti kuhugi, kuid ka töötades ei pruugi jõuda liiga kaugele. Vähemalt kiiresti mitte.

Uue kooliaasta alguses peaks lastele midagi soovima. Head. Saatsin sellel aastal, nagu paljudel eelnevatel, kooli kolm last – Jette Marie (12), Morteni (16) ja Joonatani (18). Aga seekord soovin ma endale, mitte lastele. Kannatlikku meelt. Kaasaelamist ja ergutusvõimet.

Pika lapsevanemaks olemise aja jooksul, kui vanem poeg on vanuselt juba täiskasvanu, olen mõistnud, et kõige rohkem olen õppinud ja õpetanud kogemata. Püüdes omandada teadmisi või oskusi ühes vallas, olen avastanud midagi hoopis muud. Kõige suuremad teadlased ja leiutajad on ägedate asjade otsa samuti komistanud. Seepärast on väheusutav, et kõiksugu teooriad, mis lapsele hea on, paika peavad. Kui vanemad ainult mõistaks, et last ei ole võimalik targaks teha. Ta peaks selleks iseenese jõuga saama.

Meile meeldib arvustada Eesti koolikorraldust. Kuid me arvustame vähe lapsi ja nende vanemaid. Ma ei mõtle seda, kas tükid on tehtud või mitte ning kes selles süüdi on, kui ei ole. Ma mõtlen suhtumist iseendasse. Ülehindamisest hullem saab olla vaid alahindamine.

Rahul ei tohi olla mitte millegagi

Kui ootame lapselt, et ta saavutaks häid tulemusi kooliprogrammi ulatuses, oleme hästi teinud. Kuid kooliprogrammi osakaal maailma oluliste teadmiste hulgas on ikka väike mis väike. Kõiki keeli ei ole võimalik ära õppida. Kõiki raamatuid ei ole võimalik läbi lugeda. Tähtsaimaiks muutub võime valida teadmised, mis kokku segades annavad soovitud värviga lahuse.

Iga poliitilise väitluse alus on lahkheli. Hariduspoliitika vundament on alaline rahulolematus sellega, mis meil praegu on, mida me praegu teame. Kuid lahendused vajavad katsetamist ja suur osa neist on määratud läbikukkumisele. Uutest toodetest, mida reklaamitakse kui revolutsioonilisi, suudab poodi pikemaks ajaks müügile jääda kuni 5%. (Haridus)poliitiliste ideedega on samuti – 95% neist on rämps. Järelikult peame kogu aeg otsima ideid, mis suudavad pääseda 5% paremate hulka.

Eile läks esimesse klassi 15 570 last. Ma loodan, et te olete pööraselt kirglikud, et panna oma ajju ainult teile omane raamaturiiul, mis on ainulaadne ja kordumatu, kust leiate alati üles selle, mida keegi teine ei leia. Ma palun, et te oleksite totaalselt rahulolematud kõigega, mis teile ei meeldi, kuid usute, et suudate teha seda paremaks nii, et ka kõik teised hakkavad teie lahendust nautima. Ma tahan, et te olete oluliselt paremad, tublimad ja püüdlikumad kui need 17 miljonit Hiina poissi ja tüdrukut, kes mitte kunagi ei nõustu, et keegi võib olla nendest eespool.