Keskerakond võitis ka ilma Jüri Ratase häälteta

19.10.2017, Maaleht, Janek Mäggi 

Pühapäeval selgus, et kirkad müüdid, mida valimiskampaaniate tegijad püüdsid luua, eluvaimu sisse ei saanud. Valimistulemus on tõde, mida hiromant Pastelli ette ei näe. Alati üllatuslik.

Poliitikuks võib sündida ühe ööga, kuid võib juhtuda, et ei saada kunagi. Vaatamata ennastsalgavale tööle. Või ühel ajal oled tipp-poliitik ja teisel ajal mitte, ning siis jälle. Tulek, olek, minek ja taastulek on kõik võimalikud. Peaaegu alati. Mitte ainult poliitikas, vaid ka kultuuris, spordis, hariduses, äris.

Kampaaniameistrid kipuvad lähtuma eelmiste valimiste tulemustest ja sellest, mida toona tulemuse saavutamiseks tehti või valesti tehti, kuid poliitiline maastik muutub iga sekundiga ning valem ei pruugi anda õiget tulemust – sest kasutatakse vale valemit.

Maailmavaade aitab valida

Iga uus infokild mõjutab valija arvamust ning pärast valimistulemuste selgumist on see jällegi ümber kujunenud, kuigi me kohe ei tea, milliseks – sest kõik on juba uus “kampaania”. Kui saame tulemused teada, võime oma varasemat otsust juba kahetseda.

Milline oli seis valimistulemuste selgumisel? Keskerakond on uus. Reformierakonda armastatakse ikka veel. IRL pole mitte surnud, vaid terveks saanud. Sotsid sobivad hästi nooremaks vennaks, kuid mitte perepeaks. EKRE on liiga enesekindel.

Eestlased hääletasid inimesi, keda nad hästi tunnevad. 11 804 inimese hulgas, kes kandideerisid, oli pea iga eestlase jaoks keegi, kellega nad olid isiklikult kohtunud või leidus nimekirjas sugulane, sõber, kolleeg. Sellisel juhul omandas kandidaadi erakond või valimisliit kolmandajärgulise tähenduse.

Valimisliidud ei peegeldanud mitte parteide nõrkust, vaid perekonna eelistamist suguseltsile. Onupoeg Tallinnas on tore, kuid vend Vinnis olulisem. Urmas Suklese edu Haapsalus näitas, et erakond peab mõistma, mis peole, pulma või matusele ta läheb – või oma poja saadab. Muidu ei oska mineja kohaselt riietuda.

Eesti inimesed omavad maailmavaadet ja tahavad, et ka teistel oleks see nende omaga sarnane. Kõik suuremad erakonnad on selgepiiriliste ideedega, mis omavahel põrkuvad. Reformierakond ei saa kuidagi heaks kiita astmelise tulumaksu hiilivat kehtestamist. Keskerakond kaotaks nõrgemate hülgamisel oma pea ja hääle.

Traditsiooniliste erakondade halvustamine või ebakonstruktiivne kriitika oli valimiseelsel ajal lennukas, kuid kasutu tühikarglus.

Riiki, linna või valda juhib alati kollektiiv. Üksikisik võib olla kollektiivi juht, kuid mitte tema au, mõistus ja südametunnistus. Erakond on sobivaim demokraatlik kollektiiv, mida ühiskond suudab usaldada ennast valitsema.

Inimesed, kes vajavad tööd ja kandideerivadki selleks, et tööd saada, eelistavad väljakujunenud erakondi, kellel on korralik mootor, mis töötab ka siis, kui kandideerijal võhm otsa saab.

Uue erakonna (nt Vabaerakonna, Tegusa Tallinna) liikmed peavad tegema pööraselt rohkem tööd kui dinosauruse omad, ent tulemus võib pingutusele vaatamata olla keskpärane või koguni kehv.

Poliitika müümiseks sobib reklaam hästi. Veidi ebavõrdses seisus on väiksemad ja parlamendivälised erakonnad/valimisliidud, kuna nad ei saa sellist riigipoolset toetust nagu suured erakonnad. Pole raha, millest kahju ei ole.

Hiiglased kasutasid kohalikke valimisi nii selleks, et teha eelkampaaniat Riigikogu valimisteks, kui ka selleks, et testida oma kandidaatide müüdavust. Kes kehvasti esines, võib Riigikogu nimekirja heast kohast suu puhtaks pühkida.

Nii uskumatu kui see ka ei ole, meeldivad meile üleelusuurused reklaamid inimestest, keda me võiksime valida. Me tahame, et meile antakse igasugu toredaid lubadusi ja valimisnänni, me otsustamegi nende järgi.

Tehtu loeb ka, seetõttu on võimulolijad eelisseisus. Kuid loeb ka siunamine või padusõim. Konflikt, selle õhutamine ja paisutamine on poliitika alusstrateegia. Mobiliseerib valijaid. Kuigi ületulijaid ei pruugi olla palju, on omad, mõõk ja kirka käes, kohal.

Ratas jookseb rekordikursil

Eesti rahulolematute armee on ühesuurune kogu aeg ning küünib kuni kolmandikuni elanikkonnast. Inimesed, kes sellesse armeesse kuuluvad, vahetuvad pidevalt. Suur osa rahulolematutest on rahulolematud ajutiselt – läksid lahku, kaotasid töö, lihtsalt veab elus viltu vms. Kuid on ka selliseid, kellel on närvid läbi alaliselt. Ka neil on Eestis alati oma kandidaadid varnast võtta.

Keskerakonna puhul tuleb silmas pidada, et kuigi Riigikogu valimistel hääletavad vaid kodanikud, kompenseerivad neid kindlasti peaminister Jüri Ratase hääled, mis seekordses valimistulemuses sees ei olnud. Ratas tahab lüüa mitte ainult Hanno Pevkurit ja Reformierakonda, vaid teha Riigikogu valimistel aegade parima valmistulemuse, milleks tal on praegu kõik eeldused.

Need kaks meest/erakonda otsustavad ka peaministriportfelli kandja alates 2019. aasta märtsist. Praeguse seisuga teistel sellesse duelli asja ei ole. Kuid aega on veel poolteist aastat. Tuul võib pöörduda hetkega. Kõik võib minna pauguga pimedaks nagu teisipäeva keskpäeval Tallinnas. Või valgeks, kui tuleb alati ootamatu lumi.