Selle aasta riiklik remondibuum

16.11.2017, Maaleht, Janek Mäggi 
Kohalikud omavalitsused on valitud, osal inimestel on tuju parem kui teistel. Mõni sai paguneid juurde, teine jäi kõigest ilma. Võlu ja valu käivad käsikäes.

Muutustel on üks peaeesmärk: vähema raha eest rohkem ja kvaliteetsemat teenust. Ratsionaliseerida! Digitaliseerida! Kulutõhustada!

Kokku saab tõmmata siit ja sealt – tõmmataksegi. Eesti kestlik kahandamine käib täistuuridel. Maavalitsuste uksed on peagi kinni pitseeritud, osas vallamajades ei hulgu kontorirottide kõrval enam mitte keegi. Panga- ja postkontorid on õnnetumates külades ammu õhtul. Pank läks arvutisse, postkaart ajalukku.

Liikumised, mille märksõna on efektiivsus, ei ole siiski olnud ühesuunalised. Hiljuti rääkis Swedbanki juhatuse esimees Robert Kitt, et Swedbank on viimase aasta jooksul Tallinnast välja viinud 100 töökohta. Et muuta pank efektiivsemaks. On töid, mida võib vabalt teha Jõgevalt, kus töökäsi on üle, selleks ei pea omama Tallinna kesklinna pilvelõhkujas kontorit ega Tallinna kolima.

Efektiivsust otsib mitte ainult avalik, vaid ka erasektor. Lahendusi, mis esmapilgul on ootamatud, kuid enesestmõistetavad. Me ei vaja kunstlikke pingutusi, me vajame võimalikult väikese pingutusega võimalikult suurt kasu.

Eestis kipubki nii olema, et kui mõni teema on avalikkuses olulisel määral esil, jääb kogu ühiskonnale mulje, et ainult nii ongi. Näiteks: kõik inimesed kolivad Eestist ära. Kuid samal ajal toimub tasakaalustav vastupidine liikumine, mis praeguseks on vastupidine. Inimesed tulevad koju tagasi.

Efektiivsus tähendab igapäevaelus tasakaalu otsimist pingutuse, tulu ja heaolu vahel. See puudutab mitte ainult riiki, vaid ka eraettevõtlust ja perekonda. Eesti saja suurema ettevõtte kasumid hüppasid eelmisel aastal 35%, kuid väikeste ja keskmiste ettevõtete kasum hoopis vähenes. Kõik, mis on suur, läheb suuremaks; kõik, mis on väike, väiksemaks, kuni kaob üldse ära. Kulutõhusta kuidas tahad!

Kõige lahedam elu Eestis on 30–40 aasta vanustel inimestel, kui mõlemad partnerid töötavad ning ei ole lapsi, kes söövad raha ja aega, sest nad vähendavad oluliselt rahateenimise võimalusi. Eriti nendes eluvaldkondades, kus rohkem tööd tehes saab rohkem teenida, on arusaadav, miks inimesed püüavad lapsesaamist viimase piirini edasi lükata või loobuvad üldse.

Ometi ei ole efektiivsus sugugi tähtsaim mõõde elus, mille poole püüelda. Ka üle keskmise või hästi teenivad perekonnad teevad sügisel õunamahla. Paljud kodutööd, mida saaks sisse osta, teeme ära ise, kuigi me ei pruugi seda teenusepakkujast paremini teha.

Riik, ettevõte ja perekond ei ole ratsionaalsed asjad. Kõik kolm tuginevad emotsionaalsetele argumentidele ja põhjustele, mistõttu väide, et mõni endine ettevõtja ei sobi riiki juhtima, sest ta juhib riiki nagu ettevõtet, ei ole tark. Ka ettevõttel on regaalid, mida tuleb luua, hoida ja arendada. Ükski ettevõte ei ole ainult rahamasin. Samuti ei saa riik mõelda ainult nii, et kui teenus pole kasumlik, me seda ei osuta.

Haldusreformi võib võrrelda nii kapitaalremondiga kui ka põhjaliku koristamisega. Eri omavalitsustes oli see erinev. Mõnes võeti tormakalt maha kandvad vaheseinad ning nüüd on lagi sisse sadanud. Teistes jälle pühiti toapõrand puhtaks, pesti ära, pandi lilled lauale ja külalised ütlevad, et kõik on nagu uus.

Remondi käigus tehtud valearvestused ei selgu kohe. Remontida tasub, kuid kõik remondimehed või koristajad ei ole professionaalid. Hea on, et korrastamine/koristamine käib. Riigis. Erafirmades. Ka perekonnas, mille puhul ei ole ühiskond suutnud kandvates vaheseintes kokku leppida.