Tahan saada peaministriks!

15.03.2018, Maaleht, Janek Mäggi

Ühel hommikul ärkab laps üles ja tunneb, et ta ei taha kooli minna. Tal läheb halvasti. Ained, mida koolis õpetatakse, talle ei meeldi. Õpetajad ei kõlba kuhugi. Kõik on vastumeelne.

Hinded on alla igasugust arvestust. Mis tast siis saab – alamklass igal juhul? Ei pruugi. Võib-olla just tema teeb homme Apple’ist edukama firma?

Arutelu, kas haridus peab olema tasuta või tasuline, on tühine. Ene-Liis Semperi hunnitut kujundit kasutades – kõlupäine. Oluline on vaid üks: iga laps peab saama saada selleks, kelleks ta tahab saada. Riik ei tohi talle panna ette kätt ega taha jalga. Kuigi kahjuks tihti paneb.

Miks meile meeldivad lood, kuidas kõrghariduseta noorsandid on IT-maailmas saanud maailma kõige rikkamateks ja edukamateks? Larry Ellison, Paul Allen ja Steve Jobs näiteks. Selleks, et elus läbi lüüa, ei ole vaja mitte ainult head akadeemilist haridust, vaid ka pööraselt õnne, mõistust, taju ning sobivaid isikuomadusi. Kuid need tegurid ei pruugi olla korrastatud ja omavahel kooskõlas. Üks võime võib olla “põhjas”, aga teine “maha keeratud”.

Ma ei oleks kunagi kõrgharidust omandanud, kui poleks olnud võimalust seda omandada raha eest. Kuigi sisse sain, tulin Tallinna Tehnikaülikooli ehituse erialalt ära juba poole aastaga, sest ei olnud seda insenerihinge minus piisavalt.

Tartu Ülikooli ajakirjandusse, kuhu unistasin, aga ei pääsenud. Aastaid hiljem, kui sotsiaaldemokraatliku erakonna suvepäevadel esinemas käisin, ütles Marju Lauristin, miks ta mind ajakirjanikuks õpetada ei tahtnud: “Juhan Partsi me kah ei võtnud!” Mõned minuga sarnaselt täiesti andetud inimesed on Eestis jõudnud päris kaugele, Parts näiteks. Koguni välismaale.

Kuna riik minu kui täiesti andetu hariduse eest maksta ei tahtnud, läksin tööle. Äripäeva. Ajakirjanikuks! Seal ütles peatoimetaja Igor Rõtov, et ajakirjandust ära õpi, see on täiesti mõttetu, Priit Pulleritsu ühepäevasest koolitusest on sulle küll (selle ma ka sain), õpi mõni korralik eriala.

Valisin siis tasulise erakõrgkooli – Õigusinstituudi. Sinna sain kohe sisse (Marju ei saanud andekust hinnata), kuid arvestada tuli valusa maksmisega.

Hind oli minu jaoks karm. Koolis sees püsimiseks tuli kõvasti vaeva näha, kuid mul oli võimalus mitte päris rumalalt, nagu Jobs oli sunnitud, oma firmat arendama hakata. Päeval töötasin Äripäevas ja hiljem Eesti Ühispangas/SEBs, õhtuti, öösel ja nädalavahetustel õppisin. Viis aastat elasin nagu vanglas.

Tulemus oli kummaline. 1999. aastal lõpetasin enda teada keskpärase erakõrgkooli. Kuigi õppejõud olid priimad, suur osa Tartu Ülikoolist, ja tipp-praktikud. Haltuura peal muidugi. Arvasin, et bakalaureusega. Kuid tegelikult mitte.

Minu valu kompenseeriti ajapikku. Kõigepealt omistati mu haridusele magistriga võrdsustatud väärtus. Tuju läks paremaks. Tartu Ülikool võttis meie kooli üle. Siis sain ühel päeval palve kirjutada lugu Tartu Ülikooli vilistlaste ajakirja. Lugu kandis pealkirja “Kõige raskem viis jõukaks saamiseks”.

Ajakirja toimetaja viitas, et palub kirjutada “silmapaistvatel Tartu Ülikooli vilistlastel” vms. Sellise meelituse peale ei osanud muud kosta kui kirjutada.

Kallis Marju, aitäh Sulle. Sa tegid inimese Juhanist, temast sai jurist. Sa tegid inimese minust, minust sai samuti jurist. Ajakirjanikuks õppima me ei kõlvanud, aga Juhan peaministriks kõlbas. Mina ilma hariduseta ajakirjani- kuks ka.

Tasulist haridust on vaja sellepärast, et kuigi mõni laps ei suuda kõiki norme täis joosta, võib temast siiski saada maailmameister. Näiteks kabes. Ja ta võib olla valmis seda hinda maksma.