Kuidas pooled eestlased järsku depressiivseks muutusid?

9.04.2018, Eesti Päevaleht, Nils Niitra

Tablettide kergel käel vohmimine peidab, mitte ei lahenda psüühikahäireid.

„Viimasel ajal kõneleb meedia lakkamatult depressioonist,” arutles minu vastas istuv psühhiaater. „Jah, ja selle diagnoosi inimestele pähe määrimine on läinud minu arvates liiale,” vastasin talle. „Iga kriis ei ole veel depressioon.”

See ei olnud mingi intervjuu, vaid ma olin patsiendina vastuvõtul. Tunneme teineteist juba läinud kümnendi algusest ja räägime muustki kui üksnes minu raviskeemist. Minul diagnoositi depressioon esimest korda 1996. aastal ja toona ma isegi ei teadnud, mida see endast kujutab. Mu lähedased õppisid neid paari-kolme aasta tagant ilmnevaid sümptomeid ära tundma ja saatsid mu ise arsti juurde. Üritasin tablettide söömise alustamisega venitada nii kaua kui võimalik, sest ravikuur muutis mu mõneks ajaks üsna empaatiavaeseks ja iseendasse süvenenuks, negatiivsed emotsioonid miilasid hinges edasi, aga talutavas formaadis. See-eest taastus töövõime, ehkki samal ajal olid ka positiivsed tunded kängitsetud. Ma tegin ravikuurid kuulekalt läbi, sest alles pärast nende lõppu olin taas see inimene, kes mulle meeldib.

Praegu krõbistab Eestis antidepressante enneolematult suur hulk inimesi, ehkki lääneriikide tasemeni on veel natuke maad. Tööl läheb kehvasti – neelame tablette. Naine jätab maha – haukame ravimeid. Kaamos tuleb peale – hakkame aga pihta! Antidepressante kirjutavad massiliselt välja perearstid, kellel pole piisavat kvalifikatsiooni inimeste aju mõjutavate medikamentidega tegelemiseks, ilma et inimene oleks varem psühhiaatri juures käinud ja teaks, millised ravimid talle üldse sobivad. Võin kinnitada, et õige raviskeemi leidmine ei saa piirduda lihtsalt kõige uuema liinilt tulnud preparaadi väljakirjutamisega.

Mis must lumi?

Äsja saime teada, et Eesti vaevleb lausa epideemilise depressiooni käes. Vaimse tervise portaali peaasi.ee algatatud depressiooni teadvustamise kampaania „Must lumi” tekitas minus tunde, et elame tõelises heaoluühiskonnas koos kõigi selle pseudoprobleemidega. Nemad korraldasid depressiooniküsitluse, millest selgus, et 45% erasektori töötajaid ületas depressiooni sümptomite piirnormi.

Sellised küsitlused paraku üksnes ei enneta, vaid ka genereerivad depressiooni. Tuhandetel inimestel tekib õhtuti end halvasti tundes või keerulisse olukorda sattudes mõte: äkki on ka minul depressioon? Nad panevad perearsti juurde aja kinni ja voilà!, saavadki retsepti! Aga depressioon ei ole seotud inimese tujude või ajutiste kriisidega, see on keeruline aju tasandil tekkiv pusle, mille lahti harutamisega teadus pidevalt tegeleb.

Antidepressandid hakkavad looma Aldous Huxley raamatust tuttavat Head Uut Ilma, kus iga probleem on lahendatav keemiaga, aga inimesed ise ei oska enam oma probleeme lahendada. Antidepressantide kasutamine saab olla näidustatud üksnes äärmise vajaduse korral ja sedagi psühhiaatri ettepanekul. Ärgem unustagem, et nende tarvitamisel on ka tõsised kõrvalnähud. Ükski ravi ei saa kesta igavesti.

Elu siin või Siberis

Olen heast tahtest nõustanud meest, kes oli varem jõukas, aga siis kõigepealt invaliidistus ja seejärel pankrotistus täielikult, ka eraisikuna. Naine jättis ta maha, lapsed temaga ei suhelnud ja tagatipuks astus ta endine abikaasa suhtesse tema pankrotihalduriga. Siis rääkis see ema juurde kolinud mees, et ta on arsti soovitusel aastaid antidepressante krõbistanud. Ja mida soovitasin mina, olles konsulteerinud tuttava psühhiaatriga? Ütlesin talle, et nii pikk ravi on täiesti ebanormaalne ja ta peaks selle kohe lõpetama, et oma hiioblikust seisundist lõpuks ometi välja tulla. Viimased kontaktid on kinnitanud, et ta sai endaga joone peale.

Lõpetuseks üks lugu. Vanaisa käis kaks korda Siberis, vanaema ootas teda ja kasvatas mu ema. Kui vanaisa tuli Siberist tagasi, oli ta morn mees, kes rääkis vähe. Aga neid mõlemat jälgides oli mul alati tunne, et kui sa oled sõja üle elanud, siis ei taha sa midagi muud kui rahu. Mõnikord, nii kord kvartalis, muutus vanaisa väga närviliseks, kärkis ja paukus kõigiga ja läks siis küla peale. Kui ta küla pealt tagasi tuli ja end värava ette demonstratiivselt pikali viskas, oli vanaema kord – siis kärkis tema! Õhtul, kui vanaema oli vanaisa voodisse lohistanud, sai ta kuulda midagi, mida vanaisa kaine peaga kunagi ei öelnud: „Kallis Hilda, kas sa tead ka, kuidas ma sind armastan!”