Millise ministeeriumi haldusalasse kuulub üksindus?

16.05.2018, Eesti Päevaleht, Nils Niitra 

Eesti inimesed on üha üksikumad ja see on ohtlik. Korraldagem sotsiaalmeediavabu päevi ja saagem üksikute naabritädidega tuttavaks!

Aeg-ajalt satun autoroolis tahtmatult kuulama raadiosaateid, kuhu stampkunded helistavad, et poliitikute ja riigi kohta hoogsalt arvamust avaldada. Küllap on mõni ka eetrikeelu saanud. Huvitav, kuidas neil inimestel läheb. Kas kodus on ikka kõik korras?

Statistikaameti andmetel oli Eestis eelmisel aastal 237 000 ühe inimese leibkonda. See tähendab, et Eestis on üle 57 000 üksi elava inimese rohkem kui 2000. aastal – olukorras, kus rahvastik on vähenenud. Viimane rahvaloendus näitas Eesti üksikute osaks alla 19%, Tallinnas oli neid rohkem, ligi 21%. Vanuserühmade järgi on üksi elavaid inimesi Tallinnas enim 20–29-aastaste noorte ja alles seejärel 70–74-aastaste pensionäride hulgas.

Inimene on sotsiaalne loom, aga üksildust ei saa kindlasti käsitada haigusena. Küllap tuleb suur osa inimesi sellega toime ja üksi elamine ei pruugi veel tähendada üksi olemist. Ent üha rohkem on neidki, kellele pole üksindus vaba valik. Kui räägime ühiskonnas levivatest psüühikahäiretest ja neist tulenevatest füüsilistest probleemidest, on üksi elavad inimesed üks riskirühmi. Sestap võiks hakata haiguste ehk tagajärgede ravimise kõrval tegelema ka põhjustega, mille hulka kuulub sunnitud üksindus.

Ajakirjanikuna töötades kohtasin vanemat naist, kes koliti armastatud kodulinnast kunagisse sovhoosiasulasse. Ta istus seal üksi, kuni hakkas ette kujutama, et ülemise korruse naaber käib pidevalt salaja ta korteris ja kavatseb teda tappa. Tema kirjeldused toimuvast olid hämmastavalt täpsed, aga ma lasin tal rääkida. Mida kauem ta rääkis, seda selgemaks mulle sai, et see inimene vajab abi. Loomulikult ei ilmunud sellest lugu. Helistasin naise pojale, keda tabas minuga vesteldes karm tõde.

Kui inimene on pikaajalise üksinduse tulemusena täielikult kapseldunud, hakkab ta endale looma reaalsust, millel ei pruugi olla kuigi palju pistmist maailmaga, milles elavad teised. Igal aastal leitakse Eestis kortereid, milles istub kas elav või juba surnu, kes on ammu katkestanud kontakti välismaailmaga ja muutnud oma kodu hiiglaslikuks prügimäeks, milles heal juhul jooksevad käigud. Nad istuvad seal nagu rotid urus ja kardavad – kuni surevad.

Üksindusel on palju sõpru

Üksikute hulk on plahvatuslikult suurenenud mitmel põhjusel, loetlen siin mõned. Digiajastu ja nutirakendused vähendavad inimeste sotsiaalseid võimeid ning seeläbi suutlikkust kellegagi koos elada. Tihti venib üksiolek talumatult pikaks seetõttu, et inimesel on keeruline sobivat kaaslast leida ja sestap ei julgeta peret luua. Ka aega on aina napimalt ja tihti näpistatakse seda suhtlemiselt. Kindlasti suurendab üksindust inimeste koondumine anonüümsetesse suurlinnadesse, nii paradoksaalne kui see ka pole.

Vanemaealised on tihti üksi, sest nende põlvkonnas on juba paljud lahutanud. Mõistagi võib üksinduse põhjus olla elukaaslase varane surm ajal, kui keskmine eluiga pigem tõuseb. Lapsed ja lapselapsed elavad tihti välismaal ning neid näeb harva. Aga ka lapsi sünnib üha vähem ja seetõttu ei pruugigi olla lapselast, keda vanaema või vanaisa juurde saata.

Möödunud sajandiga võrreldes on märgatavalt kahanenud ka suguvõsa tähendus inimeste elus, sellelgi on mitu põhjust. Seetõttu saab inimene enamasti loota üksnes vahetutele lähedastele: isale, emale, abikaasale, lastele. Kui see õhuke struktuur peaks murenema, on märksa lihtsam üksindusse sattuda.

Selleks et üksinduse kui probleemiga tegeleda, on vaja mõista, mida on üldse võimalik teha. Me ei saa võtta inimestelt käest nutitelefone ega arvuteid. Samuti pole võimalik kedagi vägisi paari panna ega lapsi ja lapselapsi sunniviisil tagasi koju deporteerida. Kaldun arvama, et alustuseks tuleb teadvustada sunnitud üksinduse kui probleemi olemasolu. Kui tegu on probleemiga, saab sellega tegelema hakata. Ja minu arvates pole siin vaja suuri Euroopa Liidu rahastatud projekte, vaid ühiskondlikku kokkulepet, soovi üksi elavaid inimesi aidata, kui nad seda ise soovivad. Eestlased armastavad kampaaniaid – heakene küll, teeme siis ühe kampaania.

Üksikute pensionäride suurim probleem pole minu arvates raha, vaid see, et kellelgi ei jagu aega nendega suhelda. Üheksakorruselise kortermaja anonüümsuses elavad inimesed võiksid tunda huvi, kuidas elab nende naaber. Jah, see võib kõlada pentsikult, sest kuidas sa ikka võõralt (naabrilt!) küsid, kuidas käsi käib. Aga mulle tundub, et eestlased võiksid taas õppida võõraid kõnetama, mitte ehmunult võpatada, kui rongis kõrvalistuja julgeb kellegi poole pöörduda. Me korraldame arvamusfestivale ja arvame palju suurtel ühiskondlikel teemadel, aga samal ajal ei suuda üks eestlane teisele tihti teregi öelda.

Kui tunnete mõnd vanemaealist, siis võtke ta oma šefluse alla, käige tal kord kuuski külas, rääkige temaga juttu, tooge puud tuppa, kruvige nagi seina ja aidake lahendada näiteks probleem arvutiga.

Sotsiaalmeediavabad päevad

Mis puutub noorematesse, siis võiks riigis hakata korraldama sotsiaalmeediavabu päevi. Samamoodi nagu levib üle maailma autovaba päev. Üksiti oleks see suurepärane võimalus kontrollida oma kuulamis- ja vahetu suhtlemise oskust ning aru saada, kui suure osa on veeb meie elust endale röövinud.

Kui 35-aastane on endiselt üksi, võivad sellega kaasneda ka stigmad. Liiga kergesti kiputakse tegema vaikimisi järeldusi, et tegu on läbikukkujaga. See võib tuua kaasa inimese kibestumise ja kapseldumise. Ka siin on vaja suhtumist järele aidata ja parastamise asemel pigem toetada. Kui üksikud on julgemalt ja avalikumalt üksi, on neil soovi korral küllap lihtsam ka üksindusest vabaneda.

Häirekeskuse töötajad on ajakirjanikele kurtnud, et neile helistavad inimesed lihtsalt seepärast, et pole kellegi teisega rääkida. Miks mitte suunata need inimesed sihtotstarbelistele telefoninumbritele, kus vastab vabatahtlik, kes üksinduse all kannatajaga lihtsalt räägib. Seesama vabatahtlik võiks suunata eriti raske, juba kapseldunud juhtumi mõnda resotsialiseerimisprogrammi, mis pole mõeldud vanglast vabanenud kurjategijatele, vaid lihtsalt üksildastele inimestele. Miks mitte luua koosolekud anonüümsetele üksinduse all kannatajatele?

Kui me teeme üksildaste heaks kõike, mida nimetasin, on Eestis võib-olla kümne aasta pärast vähem üksi elavaid inimesi ja õnnelikumad needki, kes elavad üksi edasi. Huvitav, millise ministeeriumi haldusalasse kuulub üksindus?