Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 18 aasta

Janek Mäggi Aivar Rehest: inimest ei tapa mitte üksi olemine, vaid üksi jäämine

Aivar Rehe kaotas oma armee. Ta ei olnud tipus üksi, ta jäi üksi.

Kohtusin Aivariga, kui ta pidi Bigbanki juhatuse esimeheks saama, kuid teda sellesse ametisse ei lastud. Iga mehe murrab mitte üksi olek, üksi tegemine, vaid üksi jäämine.

Hüljatus on tappev tunne. Ja seda tunneb inimene enda sees, see ei pruugi vähimalgi määral välja paista. Sõbrad helistavad, tuttavad tulevad tänaval vastu ja naeratavad. Raha ehk on, kõike ehk on, aga sa oled üksi. Sind ei taheta. Sa ei kõlba. Sa pole enam see, kes sa olid. Karm värk.

Juht ei arva mitte kunagi, et ta on tipus üksi. Sest ta ei ole üksi. Kui ta jääb üksi, siis ta ei ole enam juht. Ja see on kõige raskemini talutav elu kulg.

Ülevalt alla vaadates on püramiid tugev ning läheb alt poolt kogu aeg laiemaks ja kindlamaks. Kui ülevalt alla vaadata, siis sa näed ainult inimesi. Kui alt üles vaadata, näed taevast.

Inimesed, mitte pilved

Pankur või pangaametnik Aivar Rehe nägi kindlasti enda ümber inimesi, mitte pilvi. Sest juht vaatab peamiselt kõrvale ja alla, mitte üles. Võin seda kinnitada, sest töötasin Eesti Ühispangas ja tänases SEBs 1997-2000.

Ümber lükata tasub ka müüt, et juht otsustab midagi üksi. Et ta juhib üksi. Sellised juhid kaotavad töö väga kiiresti, sest mäe tipus on külm, tuuline ja libe. Kui inimesel pea lõikab ning aju on parimas töökorras, kuid süda jääb seisma, sureb ka aju. Nagu keha vajab kõigi organite koostööd, vajab seda ka organisatsioon. Ning üksteisest sõltumatult ei suuda ükski organ töötada.

Juht on oma otsustes seotud inimestega, kes on sellesse firmasse, riigiametisse või kirikusse tulnud. Iga firma, partei või organisatsioon väärib parimat juhti. Sest iga juht teeb „andestamatuid" vigu, mis on paratamatu. Kuid juhib ikka see, kes on sellele tööle sattunud ning kes suudab pilvede asemel toetuda püramiidile.

Ka minister või peaminister toetub inimestele, kes on temaga koos ning pigem allkirjastab ühise otsuse kui surub enda arusaama peale. See pole võimalik kuigi kaua. Sest mässama ei hakka mitte ainult erakonnakaaslased, vaid mässama võib hakata kogu riik.

Riigipea pea võib teiba otsa sattuda kiiremini, kui ta kopsud suudab õhku täis võtta. Võib ju olla, et uudised teatavad ministri tähtsast otsusest, kuid minister teab, et see on kümnete inimeste - ametnike, koalitsioonipartnerite, erakonnakaaslaste ühistöö. Tippjuht on otsuse nägu, mitte selle ainus autor.

Vaja on allkirja, mitte inimest

Minu Ühispanga/SEB-aegne ülemus Ain Hanscmidt ütles ikka, et ega inimestel ei ole huvi tema vastu, neil on tema allkirja vaja. Liiga paljudel juhtudel on see tõsi. Positsiooni kaotanud tippjuht peab mõistma, et positsiooni kaotuses ei ole midagi traagilist. Tuleb leida endale uued sihid ja võib-olla ka uued inimesed, kellega koos olla ja asju teha, ei tohi jääda üksi.

Vale on ka see, et tippjuht tahab kogu aeg jõuda kuhugi sihile. Kiiremini, kui sinna loomulikul teel jõuaks. Ei taha. Tippjuht suunab protsessi, mis väga tihti ei vaja muud kui kontrolli, et ilm on ilus, päike paistab ja hein kuivab ilusti. Kui aga ähvardab vihma sadama hakata, peab ta hõikama kogu perekonna loogu koristama või rõuke katma.

Organisatsiooni juhtimine on treeneritöö, kus sa kindlasti tahad olla teistest parem, tublim, edukam. Tippjuhis peab olema optimismi, et panna inimesed tööle, pühenduma.

Oluline ei ole mitte see, kas sa eesmärgini jõuad, vaid see, et sul eesmärgid on. Siis sa suudad panna ka teisi oma unistusi ellu viima, muuta need kõigi omaks. Kuid enamasti leiab juht need eesmärgid organisatsioonist, mitte ei müü enda omi organisatsioonile maha. Inimesed arvavad, et juht elab pilvedes, kuid reeglina ta ei näe, et on pilvedele väga lähedal.