Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: koroona on business, show-business!

Kipume nägema korraga ainult ühte probleemi ja teised vaiba alla lükkama, samas kui peaksime kogu ühiskonnana olema tasakaalus, kirjutab suhtekorraldusfirma Powerhouse omanik Janek Mäggi.

Parim aeg varade ümberjagamiseks tuli taas kord nagu rahe meeleoluküllasel suvepäeval. Ega raha pole maailmas ära põlenud ja seepärast enam kohvikusse või teatrikassase ei koli. Raha on alles, kuid inimeste ja firmade suhted rahaga on läbi raputatud. Kes lootis müüa lennukipileteid, kes hotellituba, mida homme enam müüa ei saa. Ostjad on sama õnnetud, mul on "Sipsik" vaatamata.

Avalikus ruumis laiutavad kõuehäälsed jutud aitavad laste ringmängu „Kes aias? Kes aias? Mesilane aias!“-laadsele protsessile kaasa. Hirmu tõttu jääb see väike osa varadest, mida kutsutakse rahaks, ringlusest välja. Ning paljud, kes eeldasid, et ka neile jagub tool, prantsatavad tooli asemel põrandale.

Koroonaviirust täiendavalt analüüsida ei ole mõtet. Meediatsunami alla on jäänud kõik inimesed, isegi need, kellel kodus televiisorit ei ole, nutitelefoni samuti mitte. Eksperdid on saanud kuulsaks, kuulsused on saanud ekspertideks. Näiteks karantiinis olemise ekspertideks. Ajakirjanikel on äge, sest pole vaja ühtegi muud teemat otsida. Valitsuste pressiteadete tehased huugavad.

Kainus ei huvita kedagi!

Pühapäeval laevalt tulles, kui autoga mahasõidu järjekord veidi venis, arvasin, et pannakse puhuma, nagu minnes Rootsis. Laev jõudis sadamasse 10.45, kell 11.00 pidin olema siseministeeriumis toimunud naistepäevakonverentsi päevajuhina otse-eetris.

Kuid minu kainus ei huvitanud kedagi. Kõigile autojuhtidele suruti kätte koroonavoldik. Eesti oli nädalaga totaalselt muutunud. Tunne oli veidi selline nagu kümme aastat tagasi, kui oli vahva kampaania „Euro hinda ei tõsta“. Reklaam oli muljetavaldav, kuid loomulikult läks kõik täpselt vastupidi.

Sälenis lastega suusatades jälgisin iga päeva BBC Worldi uudised. Mulle meeldis, kuidas üks kommentaator sealsamas märkis, et meedia ja poliitika on üks ja seesama business, show-business. Viimastel nädalatel osalevad selles show's kõik, kelle jaoks tähelepanu on kogu kapital – klikk ja hääl, hääl ja klikk, ainult nii on raha pikk. Üksnes show'st ei piisa muidugi kellelegi, business'it on ka vaja.

Kliimakatastroof on unustatud, nagu vajusid unustuste hõlma tuhapilved, esimene tõsine rändekriis, Iraani kindrali Qassem Soleimani tapmine, lennukid kaksiktornides, araabia kevad ja kõik need muud suursündmused, mille tähtsus kõrghetkel oli justkui kolossaalne. Show'd on hea teha, kui on päris teema, mis on saatuse tahtel suureks läinud ja selle seljas on võimalik ratsutada.

Tindisolkijad päästavad planeedi

Suurte teemad ketramine on hiilgav võimalus panna ühiskonda unustama kõik „väheoluline“. Inimese aju ei võta korraga vastu kümmet sõnumit, hea, kui ühe peamise. Koroonaviirus on suutnud tappa kliimakatastroofi kuulutajad, tõuganud troonilt. Arvamussangaritel meedias ja poliitikas tuleb tehisintellekti probleemidega juurdlemise asemel võtta uus esiteema – koroona. Tublimad ongi võtnud.

Aga selle kõige taustal, kus peentes ülikondades-kostüümides, ülearuselt lõhnastatud, kurnatud olemisega onud-tädid jututubasid peavad ning innukad, toomashendrikilveslikult väljendades tindisolkijad neist meetrite ja liitrite viisi tekste ning nii staatilisi kui liikuvaid pilte toodavad, ei saa jätta küsimata – kas seda tehti ainult show pärast, nagu kahtlustas kommentaator BBCis, või sünnib sellest ka midagi jätkusuutlikku?

Ma ei taha, et keegi sureb. Eriti ei taha ma, et keegi sureb ilmaasjata. Aga samas ei saa ma aru, miks me peame vähiravifondiga „Kingitud Elu“ koguma miljoneid eurosid, kuna riik inimestest ei hooli? Ma ei saa aru, kuidas see, et Aafrikas surevad lapsed massiliselt nälga, ei eruta meid. Vaesus, mida mullu Elevandiluurannikul nägin, oli kole. Inimesed olid erakordselt armsad. Isegi Jeesus tunnistas, et vaeseid on teie juures alati. Miks me näeme korraga ainult ühte probleemi ja lükkame teised vaiba alla? Miks me ei suuda olla tasakaalus? Kogu ühiskonnaga.

Ma ei karda koroonat. Ma kardan valesid pealkirju, mis panevad massid liikuma suunas, kuhu me ei taha, et me läheme. Ma kardan show-business'it, mida teevad meedia ja poliitika koos. Korralikud ärid lendavad uppi. Ma kardan populistlikke tegusid, mille väärust pole võimalik tagantjärele muuta. Mesilane aias!