Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: mida silmakirjalikum, seda parem? Aju on vaba!

Ära osta! Ära tarbi! Ära müü! Kuidas elada maailmas, kus söömine on saatanast?

Liha on kurat, tapmine on võigas. Kapsas nutab, kui ta peenralt lahti lõigata. Puhkus on õilsam reostus kui töö. Sõnavaht ja mõttemäda lämmatavad vaikiva nõusoleku, et mitte olla põlatud.

Tähtsad inimesed paiskavad õhku detsibelle, mis purustavad kõrvakile ja topivad aju täis verist vatti, millega on tupsutatud sinu enda haavatud kohti. Sest tappa sa saad. Iga päev. Ole süüdi või mitte. Selle eest, et sa ei sõida elektriautoga, kuigi peaksid käima jala. Ja selle eest ja selle eest ja selle eest. Sul ei olegi enam valus, sa annad endale aru: selleks, et väljast ilus paista, tuleb seesmine täielikult ohverdada.

Moekeisrid suruvad sulle peale, millist kodu sa pead omama, keda sõbraks pidama, keda vihkama, kus töötama, millised filme taevani kiitma ning milliseid raamatuid lugema - kui sa veel mäletad, et raamatud on olemas olnud ja mõni on veel isegi väljaspool udupeeneid muuseume, kus tuhandete ruutmeetrite peale on nelja eksponaadi hulgas üks raamat. See viimane.

Ise oma haua kaevaja 

Kuid miks halada! Olla üks neist, kellel on valus enda tegude pärast, kuid kes ei saa aru, et ta on ise omale haua kaevanud? Jeesuse sõnadega: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, sest te sarnanete lubjatud haudadega, mis väljastpoolt paistavad küll nägusad, aga seestpoolt on täis surnuluid ja kõiksugust roisku! Nõnda paistate ka teie inimestele õigetena, aga seestpoolt olete täis silmakirjatsemist ja ülekohut."

Ja ometi ei lähe see mulle korda, mida teevad teised. Ma ei ole nõus peaaegu mitte millegagi, mida vaibakloppimise muusika saatel mulle ajju püütakse taguda. Ma tahan käia poes ja osta seda, mida ma õigeks pean. Ma tahan arvata seda, mida arvan, ilma häbenemata ja kartmata, et mind seepeale ära lintsitakse. Ma tahan sõbraks pidada inimesi, kes elavad minus, mitte neid, keda on parasjagu sobilik sõbraks pidada. Ma tahan olla selline, nagu ma olen, mitte selline, nagu minult oodatakse. Ma tahan vabadust teha head ka neile, kellest kõik lugu ei pea. Ma tahan naerda ka siis, kui mitte keegi ei naera. Ja nutta avalikult, kuigi seda peetakse kohatuks.

Tark on vait

Inimese vastuolude avalik võimendamine iseendaga loob maailma, kus mõttehelgus puudub. Sest tark on vait. Lolli jutt ei kostu. Ning salakavalad ja omakasupüüdlikud räägivad kogu eetri täis. Ma talun seda, aga ei lepi mitte kunagi. Soojus ja halastus on mulle tähtsamad kui mistahes tühine eesmärk, mis homme põrmu tallatakse kui väär siht ja väärtusetu suund.

Kuid seis ei ole lootusetu. Pole mõtet teha välja. Pole mõtet süveneda. Pole mõtet võidelda. Pole mõtet laskuda debatti. Pole mõtet rääkida sellest, et kõik on hästi, kui ei ole. Või kõik on halvasti, kui ei ole. Kõik on nii, nagu on. Aju on vaba.