Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: olukord on nii s**t, et isegi ei väeta. Püsime mõistuse juures?

Avalikult ei julge mitte keegi selgesõnaliselt öelda: lõpetame selle jama ära, otsime kaevandusšahtidest väljapääsu.

Mis siin ikka pikalt jaurata. Lennartmerilikult – seis on sitt. Kogu maailma tervis, eriti vaimne tervis, on tuksis. Vanad inimesed surevad, noored jäävad tööta, üks otsus on hullem kui teine, sest iga otsust mõjutab kedagi väga negatiivselt, meeleolu on mudas.

Kui korra näoraamatus naeratad, kirjutab tubli eestlane, et sinusugused tuleks maha lasta. Paned mõne pildi üles, et oled veel elus, küsib keegi, et kuidas sa julged.

Palju on kangelasi, kes teevad tööd, peamiselt avalikus sektoris. Erasektor laiskleb (loe: ei tee midagi, sest pole midagi teha), langetab palku, sest paremat võimalust ei pruugi lähiajal tulla. No või siis laseb lihtsalt lahti. Töötute armeega saaks sügisel maha pidada väikese võiduka sõja suure depressiooni vastu.

Otsustajatel ei paista ideid, kuidas sellest välja tulla. Kohalikust otsustamisest ei ole midagi kasu. Ahvime Euroopat, oleme neist isegi veidi ees. Piirid on kinni, kaup seisab, inimesed on vihased, nördinud ja närvis. Mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas, maailmas. Midagi ei toimi. Stress kasvab. Närvid on läbi. Kõik on haige. Võibolla ka haiged.

Keegi ei saa aru, miks me seda kollektiivset enesepeksu (et mitte öelda rohkem) teeme. Sest mõistlikud inimesed saavad aru, et nii ei ole võimalik elada nt järgmised 20 või 200 aastat. Kas plaan on see, et laseme majanduse põhja, kuna inimesed on tähtsamad kui raha? Õilis. Aga kui ei ole majandust, on asi veel rohkem põhjas kui majandusega. Inimene lõi majanduse, mitte majandus inimese.

Avalikult ei julge mitte keegi selgesõnaliselt öelda: lõpetame selle jama ära, otsime kaevandusšahtidest väljapääsu. Meie tubli rahvas on laulupeorahvas. Ikka lauluga. Ja kes sõnu ei tea ja viisi ei pea, laulab ikka. Mõni tükib juhatamagi. Või välgutab lambiga aknal. Sest kõik teevad nii. Ja kes ei tee, saab malakat. Vaba sõna on surnud. Lubatud on üks mõtteviis ja käitumismuster. Eestis valge ülikonnaga matustele tulla ei tohi, kuigi ka valge on leinavärv (nt Aasias).

Rahakülv on vähemalt tore. Kui olid ilusad ajad, mõni nädal tagasi, oli raske leida mõnda miljonit, et toetada vähihaigeid nende viimases hädas. Nad ei olnud kulutõhusad. Nüüd lendavad miljardid ja mitte kellelgi ei ole kahju. Kuid kelle raha lendab? Ikka nende, kes 30% või 50% palku vähendavad või lausa poe kinni panevad. Võõrast raha ära visata on palju mõnusam kui enda oma.

Üleilmne kriisikommentaatorite ja -kommunikaatorite jutt on nagu lumesadu jaanipäeva ajal – nad ei ole kursis aastaaja ja oludega. Kes on nii rumal, et ütleb äsja 5. korruselt alla visatud veel elusale veretombule: „Mis sa siin röögid, jää vait!“, selle asemel, et kiirabi kutsuda? Muidugi pole mõtet vaadata telekat ja kuulata raadiot, sest sealt tuleb sisuturundus. Sotsiaalmeedias veel mõni üksik segane ajab selget juttu.

Mõelda tuleb vaid iseendale. Oma partneritele, kaastöölistele. Riigi või riikide abi ootamine on nagu enda kaheks nädalaks tualetti lukustamine ilma tualettpaberita – kui häda tuleb, pole millegagi pühkida.

Praegusel ajal on ausad tunded keelatud. Meelelahutus samuti. Võltsvagadus ja võltspaatos väärivad tunnustust neilt, kes sellest kasu saavad. Kisub õudusunenäost õudusfilmiks, nagu reede lõunaajal Viru tänaval. Kõik on külm, ilus ja inimtühi. Kohe hakkab juhtuma.

Kallid inimesed. Me sureme niikuinii. Nagu „Kümnes väikses neegris“. Ärge lootke, et te pääsete. Ei pääse. Võib-olla tulebki mõista meie ajutist rolli maapeal, et mitte päris hulluks minna? Või on siiski parem minna hulluks, et mitte märgata, kui hulluks on läinud naaber? Viirusse surnud inimeste keskmine vanus Itaalias on 81,2 aastat. Eeslaste oodatav eluiga on 78,4 aastat. Number oli teada enne viirust.

Ükskõik, mida täna arvata, on see vale. Kellegi meelest. Tulevikus selguva info tõttu. Kuid kindel on, et mööda läheb nii kiiduväärne kui naeruväärne. Praegu on kiiduväärset vähem kui naeruväärset. Laiduväärne domineerib. Terve mõistuse nakatumine vaimusööjabakteriga sunnib meid lisaks jalale amputeerima ka patsiendi pea. Või ongi see juba kuskil Euroopa südames giljotineeritud.