Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: raha on majanduse veri. Veri on tänavatel

Inimesed kartsid kinnisvarakriisi, sest kinnisvaras tundus menu muljetavaldav, kõik paistis liiga ergas. Majad kerkisid, iga uus kodu oli ilusam kui eelmine.

Ja kahe päevaga oli kõik teisiti kui enne. Käitumismustrid muutusid tundidega. Maailm väriseb.

Kärgatus tuli ootamatust nurgast. Ühiskonna meeleolu keeras peapeale suhtlus-, kogunemis- ja meelelahutuskeeld, mis raharingluse seiskas. Joovastus asendus hirmuga. Kas ma jään haigeks, kas ma jään ellu, kas ma jään tööta?

Pärast neljapäeva ja reede sündmusi - täpsemalt öeldes inimeste käitumist muutnud sõnumeid - on selge, et oodatud ja teenimata jääva tulu hulk on suurel osale ettevõtetest piinavalt valus. Kohaneda tuleb kohe.

On neid, kes tegutsevad paaniliselt. Aktsiate kiirmüük, töötajate kavandatav koondamine. Kuid on neid, kelle äri hakkas vähemalt hetkeks eriliselt õitsema - ajalooraamatutes jääb mööduvat nädalat sümboliseerima vetsupaberipõud.

Kas te varem ei pühkinudki?

Võimalik, et suur osa inimestest käisid seni tualetis ainult töö juures või ei pühkinud end üldse, kuid tühjad vetsupaberiletid või mistahes kaubavabad kaupluseriiulid meenutasid aega 30 aastat tagasi, mitte vähem.

Ühest küljest tunneb enamik inimesi end tervena, kuid teisest küljest on ülemaailmne viiruselevik - reaalse ohu kõrval haigestuda - ka emotsionaalne oht, et tehakse palju otsuseid, mis senise elu pea peale keeravad.

Ettevõtted on mures, mida teevad teised ettevõtted. Kui üks otsustab peatuda, teevad seda ka järgmised. Hotellid kaotavad broneeringuid, laevad jäävad seisma. Ettevõtjad tegelevad sellega, et ettevõtted rahast tühjaks ei jookseks. Raha on majanduse veri. Veri on tänavatel.

Loomulikult ei jää elu igaveseks paigale, kuid muutused tulevad mitte ainult majandussurutise tõttu, vaid kindlasti hakkavad kehtima uued reeglid, mis järgmise aasta samal ajal reisijaid juba ette ettevaatlikuks teevad. Inimesed kaaluvad oma otsuseid palju põhjalikumalt. Otsustavad hiljem ja teevad vähem.

Lennukipiletite hinnad tõusevad märkimisväärselt - lennufirmad ei saa arvestada enam soodsast hinnast tulevate mahtudega, vaid kardavad juba ette. Konverentside planeerimisel püütakse neid planeerida väljapoole viiruste leviku kõrgaega.

Meeleolumuutus kui surmatõbi

Kõige kehvem on, kui ettevõtted aeglustavad oluliselt käiku või jäävad sootuks seisma. Mööda läinud aega ei kompenseeri miski. Kulude kokku tõmbamine ei tähenda muud, kui et veel kümme ettevõtet ja siis veel kümme ettevõtet peavad oma kulusid kärpima. Majandus tardub, väärtust luuakse vähem, taastumine on ettevaatlik.

On vähetõenäoline, et probleemid turismisektorist ei välju. Kui niivõrd agressiivne haigus (mitte koroona, vaid meeleolumuutus) ühe sektori täielikult nakatab, et see teisi sektoreid ei räsi. Majandussektorid on nagu riigid - algul tundus, et Hiina on kaugel, nüüd teame, et ta on üle ukse.

Molekulide liikumine, olgu võnkumine oma tasakaalu ümber, korrapäevane või korrapäratu liikumine tahkes, vedelas või gaasilises aines sarnaneb inimeste käitumise muutusega, kui temperatuur tõuseb - liikuvus kasvab, aga millises suunas, ei ole silmaga näha. Ülereageerimine väheneb, kui temperatuur langeb. Praegu on väga kuum. Koroona taandudes algab taastumine aeglaselt. Julgemad riskivad ja võidavad rohkem. Kes kardab, võib ikkagi kahetseda.

„Kas see on lõpp? See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus," tuleb lõpetada vend Johannese sõnadega 50-aastaseks saanud „Viimse reliikvia" filmist. Enesekindlust neile, ettevõtlikele, kellel on püha üritus. Tervist mitte ainult füüsilistele, vaid ka juriidilistele isikutele. Ja et edaspidi paber otsa ei saaks! Põud külvab paanikat.