Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 18 aasta

JANEK MÄGGI VALIMISPÄEVAST MOSKVAST: LENIN, STALIN JA PUTIN ON TUNNUSTATUD RIIGIJUHID. BREŽNEV JA GORBATŠOV ON AJALOOST VÄLJAS

Reede pärastlõunal Moskvasse jõudes oli mul vastas ettevõtja ja kabetaja Andrei, kellega vestlesime teel Šeremetjevo lennujaamast linna meeleoludest enne tänaseid presidendivalimisi.

„Mina hääletan Putini poolt,“ märkis Andrei. „Eelmine kord ma ei hääletanud, aga elu on viimasel ajal paremaks läinud, võetakse ette asju, tehakse ära. Peale Putini ei ole kedagi valida.“

Andrei on põline moskvalane. Kuigi nõukogude ajal, lapsena, käsin Moskvas mitmeid kordi, enamasti kabe tõttu, ei olnud ma alates 2001. aastast Moskvasse sattunud. Andrei näitab, mis selle ajaga juhtunud on, kuidas linn areneb.

Igal aastal avatakse Venemaa pealinnas vähemalt 10 uut metroojaama, teatreid on üle 200. Andrei tütar mängib samuti ühes harrastusteatris. Linn on korras, autod vuravad bulvaritel nagu 1980ndatel, kuid paremad. Autoga siin kuigi kiiresti edasi ei liigu, kui on tipptund. „Aga tipptund ja ummikud on Moskvas ka kell kaks öösel,“ ütleb Andrei. „Moskva ei maga.“

Andrei rõhutab Moskva rohelust ja parke, mida on palju. Moskva jõel, mille järgi linn on nime saanud, sõidavad laevad, suvel on avatud ametlikud rannad. Tänane Moskva on pindalalt sama suur kui Saaremaa. Ühest linna otsast teise sõitmiseks, mida on 45 kilomeetrit, kulub autoga 3 tundi.


Heatujulise ja huumorimeelega venelasena räägib Andrei keerukat ja intelligentset keelt. Vabandan oma vene keele konarlikkust, mille peale Andrei märgib: „Võrreldes minu eesti keele oskusega räägid sa vene keelt väga hästi!“ Tuju on kohe parem.

Kuigi mõni president Vladimir Putini pildiga välireklaam torkab silma, on tänaval valmismeeleolu võrreldes näiteks Saksamaa või Argentiinaga, kus samuti valimiste ajal viibinud olen, tajuda vähe. Tavaline elu. Mõned politseinikud ja politseiautod, kuid ka Kremlii ümbruses ja Punasel väljakul ärevust õhus ei ole.

Kahe päeva jooksul linnas liikudes on näha, et inimesed, kes poliitikas ei osale ja sellesse ei sekku, elavad oma suurel kodumaal rahulolevalt. Garderoobitädid, piletikontrolörid, ettekandjad, kassapidajad. Nad elavad Euroopa suurimas linnas, mis ühest küljest on teistest eraldi, kaugel põhjas, kuid teisest küljest tuksub impeeriumi südamena.

Nii sügisel Peterburis 64-ruudulise kabe MMi avamas käises kui ka täna Moskvas, avastan, et tsaaride ja tsaarinnade kõrval ning järel kuuluvad tunnustatud riigijuhtide nimekirja Lenin, Stalin ja Putin. Nad on viimase saja aasta olulisemad tsaarid.

Leonid Brežnev ja Mihhail Gorbatšov on ajaloost väljas. Muuseumidest, tänavapildist. Juri Andropovist ja Konstantin Tšernenkost rääkimata. Nikolai II on aga au sees, Peeter I ja Katariina II rääkimata. Kremli relvapalatis on väljas tsaaride tõllad ja kroonid, briljandid ja ehted, täpselt nii nagu Londoni kuninglikes tallides ja Toweris. Venemaalt vaadates on nad oma ajaloolt peale nõukogude aega tolmu pühkinud.

Kremlis on kõrvuti maise võimuga katedraalide kompleks, kus kuldsed kirikukuplid, sibulad, tunnistavad koos endiste valitsejate säilmetega religiooni ülimuslikust luust ja lihast inimeste üle. Usk annab võimaluse piirata inimese isekust ja teda korrale kutsuda.

Inimese kõikvõimsuse-surematuse rõhutamine viis ka Nõukogude Liidu moraalse lagunemiseni, sest 1980ndatel tuli peaaegu igal aastal Kremli müüri ääres lamavate riigijuhtide rida täiendada, mida tänasel Venemaal välditakse. Religioon kui kultuuri looja ja kehtestaja on oma koha tagasi võtnud.

Moskva ei ole turisti jaoks sugugi kallis, pigem mõistlik. Kui võrrelda Euroopa suurlinnadega. Londonisse tuleb rohkem raha jätta, kui tahad samu asju tarbida. Toidukohtade pakutav on lummav, teenindus püüdlik ja hoolas. Konkurents iga rubla pärast hunnitu, mis muudab tema ära andmise meeldivaks.

Eile õhtul Skandinaavia restoranis Björn märkasin vist tõesti esimest korda elus joogikaarti, kuis kõige pealt oli pikk rida Venemaa veine – peakirja all „Russia“. Mõtlesin, huvitav, kus näiteks neid vahuveine siis toodetakse? Küsisin ettekandjalt. „Krimmis,“ märkis ta.