Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 18 aasta

Jumal põleb. Jumal põletab. Isegi kui sa ei usu

Jumalaema kiriku põleng möödunud nädalal surus ajju küsimuse: kas tõesti läheb niivõrd paljudele inimestele ka Eestis korda vana ja kauge pühakoda, mis on küll maailmakuulus, kuid siiski – kui läheb korda koda, peab ju korda minema ka koja vaim, et mitte öelda koja omanik? Või oli tuleleekide taga põhjus, et paljud patused inimesed tahavad juhuslikult külastada püha ja kõige pühamat paika, kuigi nad ei ole selleks ennest puhastanud või kohased?
Ma ei taha kritiseerida ühtegi konkreetset inimest tema uskmatuse pärast. Isegi siis mitte, kui ta seda valju häälega kuulutab ning see on kristlastele häiriv. Kuigi uskmatus kui nähtus suurem asi ei ole. Selles ei ole lootust. Üle uskmatu enda elu kestvat jõudu.
Kindlasti olid kiriku pärast nutjate-ahastajate hulgas nii ajaloolased, õrnahingelised kui ka tõsised kristlased. Kuid ka enda sõnul pesuehtsad ateistid, kellele siinses maailmas tehtud asjad, sõltumata ajast ja ajastust, on ainus, mis veidigi kestab. Võrreldes tühiselt lühikese inimeluga.
Jumalaema kiriku põleng nagu Jeesuse ristisurmgi tõi inimesi Jumalale lähemale või tuli Jumal lähemale neile, kes sõnades temast suurt ei pidanud või ei pea. Ei põlenud ju kultuur või muud ajalist, põlesid esivanemate sajandite jooksul kirikuseintesse salvestatud palved, appikarjed, rõõmuhüüud, laulud ja laste kilkamised. Põles prantslaste lugu. Mis kestab edasi, aga mõneski olulises kohas hõredamalt.
Muidugi, ei ole midagi igavest. Peale Tema. Või siis on, sõltumata ajutisest hävimisest. Kõik, mis on kord olnud, tuleb jälle. Ja vastupidi. „Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem“, seisab Koguja raamatu 1. peatüki 9.–11. salmis. Me peame mälestust hoidma, kui suudame ja saame.
Tulles koju, Eestisse. Me ei pea hoidma Eesti 400 sakraalhoonet mitte sellepärast, et Eesti usklikud oleksid õnnelikud. Usklik on õnnelik alati, kui Jumal talle seda võimaldab. Me peame kirikuid hoidma seepärast, et neis hoonetes on meie rahva lugu. Seda lugu saavad hoida ja tulevikku edasi kanda ainult need inimesed, kes parasjagu elavad. Need inimesed oleme meie. Kui meie seda ei tee, ei ole tulevastel põlvedel midagi hoida ja edasi kanda.
Kui me ei suuda teha korda Eesti pühakodasid, ei suuda me jääda püsima. Pühakojad ei ole ainsad, mis meie kestvust tagavad, kuid nad on väga sügaval meis. Ning paraku peaaegu ainsad, mis on suutnud meie kestvust kindlustada sajandeid, niivõrd kaua ja niivõrd hästi.
Riik ja kirik olgu abielus. Seepärast häirib mind tugevalt jutt riigi ja kiriku lahutatusest, millest pole põhiseaduses silpigi. Eestis pole riik kirikuga kunagi abiellunud ning seetõttu ei saa ka riiki kirikust lahutada või riik ei saa kirikust lahutatud olla. Riik ja kirik peaks aga abielus olema küll. Nagu Kristus oma kogudusega. Seda lähedast suhet on vaja eelkõige ühiskonnale, igale inimesele Eestis, sõltumata usutunnistusest.
Põhiseaduse paragrahv 40 ütleb: „Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.“
Kui riigikirikut ei ole, siis on kõik kirikud oma suhtes riigiga (ja riik kirikutega) võrdsed. Ja mitte ainult kirikud: igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Riik peab tagama oma kodanikele vabaduse usuriitusi täita. Selleks on väga paljudele vaja kirikut. Nii füüsilist kui vaimset.
Jeesuse jaoks ei ole füüsilised hooned esmatähtsad ega taastamatud. Johannese evangeeliumi 2. peatüki 18.–21. salm märgivad: „Siis ütlesid juudid Jeesusele: „Mis tunnustähte sa meile näitad, et sa nõnda tohid teha?“ Jeesus vastas: „Lammutage see tempel, ja ma püstitan selle kolme päevaga uuesti!“ Siis ütlesid juudid: „Seda templit on ehitatud nelikümmend kuus aastat, ja sina püstitad selle kolme päevaga uuesti?“ Aga tema mõtles „templi“ all oma ihu.“
Ülestõusmispühade järgsetel päevadel võime mõelda, et maised hooned on olulised, kuid veel olulisem on vaimne hoone, meie ihu. Füüsilised hooned aitavad hoida vaimu virge, kuid nende pärast nutta ei tasu. Nad ei ole igavesed. Ometi on nad märgid sellest, et me kanname oma vaimse tervise eest hoolt. Igal hoonel on mõte, kui temas on vaim. Igal inimesel on mõte, kui temas on vaim. Mõte ei tule kunagi hoonest ega inimesest endast. Mõte tuleb Jumalalt.