Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Marko Pomerants Ratase boikotist: vastuvõtu kutse on auasi alles siis, kui ta tuleb ametikohast sõltumatult

Peaministri osalemine või õigemini mitteosalemine presidendi tänavusel vabariigi aastapäeva vastuvõtul andis ainest argipäeva kommentaaridele ja nädalalõpu poliitikaaruteludele.

Võib-olla ma olen pinnapealne, aga mulle on jäänud mulje, et need kõik on päädinud peaminister Ratase suunal sõrme vibutamisega.

Ma pole küll kunagi olnud peaminister, ega suure tõenäosusega selleks ka ei saa, aga presidendi vastuvõtul osalemise kohta mul oma arvamus on ja mis veelgi olulisem, mul on kogemus kõikide sõjajärgsete presidentide korraldatud vastuvõttudel osalemisest.

Sussikotid käes

Esmane neist pärineb aastast 1996, kui Lennart Meri vastuvõtt koosnes kahest osast. Kontsert ja kõne Estonias ja siis läksid kõik, sussikotid käes, üle tänava Karla Katedraali kätlema ja vastuvõtule. Seisime trepil elusas järjekorras oma järge ootamas. Me taasiseseisvus oli noor ja elevus suur. Mina sain kutse tänu oma tööle maavanemana. Nii olen käinud Arnold Rüütli, Toomas Hendrik Ilvese ja Kersti Kaljulaidi vastuvõttudelgi. Küll mitte regulaarselt, aga aeg-ajalt ja alati tänu sellele, mis töökohal ma olen olnud: maavanem, Riigikogu liige, minister.

Presidendi vastuvõtule võib läheneda erinevatest vaatenurkadest lähtuvalt. Teleri ees istuva inimese jaoks on tegu suure vaatajate arvuga telesaatega, mis koosneb kolmest osast: presidendi kõne, kontsert ja muidugi kätlemine.

Esimese puhul ootad, mis sealt nüüd tuleb, teise puhul lavastaja kontseptsioon meeldib või ei meeldi ja kätlemise puhul saab anda hinnangu millised kutsutud välja näevad.

Kõne ajal saab teleülekande režisööri abiga vaadata, kes tukub ja kes mitte. Tukkununa tean, et ei tukuta mitte sellepärast, et presidendi jutt on igav, vaid selletõttu, et külaliste jaoks on tähendanud see päev üritustel osalemist, naistel juuksuri ja meigiga ühele poole jõudmist ja siis selgub, et ei jäädudki hiljaks ning lõõgastatult võetaksegi oma koht sisse. Saal on soe. Rahvas sumiseb. Korraks tuleb tõusta presidendi sisenemiseks ja hümniks, aga siis toimub rahunemine ja nii silm kinni vajubki. Piisavalt jõuab ka asja jälgida. Juba lähebki saal valgeks ning saab valmistuda kätlemise jälgimiseks.

Niisiis: „Vabariigi terviseks!" Heeringat peale

Televaatajal on mugav positsioon. Vastuvõttu saab peale sauna vaadata hommikumantlis, hoides vabariigi auks valget viina ning heeringat lähedal. Et keegi ei arvaks, et teen robustse üldistuse Eesti rahva osas, siis ütlen, et endast räägin.

Kutsutud jagunevad kaheks: püsikunded ja kord elus vastuvõtule sattujad. Püsikundede all pean silmas ametikoha ameti või positsiooni tõttu kutsustuid, kelle puhul prouad võivad alustada tualettide peale mõtlemisega enne vastava kutse saabumist. Nii praeguse kui endiste peaministrite abikaasad on nendeks näideteks. Nimekiri on palju pikem. Peaministril sel vastuvõtul spetsiaalset rolli pole. Ta on päeval oma töö ära teinud, mis ei tähenda, et ta esiritta oodatud poleks.

Igal aastal on ka värskeid külalisi, kellega president möödunud aastal kokku puutunud või, kes mõne riikliku tunnustuse osaliseks saanud või kes lihtsalt midagi vägevat korda saatnud. Siinkohal meenub mulle võrokene Alar Sikk, kes esimese eestlasena maailmakatuse harja - Mount Everesti otsa ronis. Neile inimestele see ainsaks presidendi vastuvõtuks võib jäädagi.

Kolm ja pool sekundit ekraanil

Ma arvan, et elus korra kutsutavate puhul ei jäeta vastuvõtul osalemata. Poliitikute puhul on oluline, kas tegu on valimiste aastaga. Tundub ju nagu tasuta reklaamina, et saad kolm ja pool sekundit teleekraanil olla, olles enne pidulikule väljanägemisele panustanud sadu või tuhandeid eurosid.

Tegelikult saab odavamalt ka. Siinkohal meenub Juku-Kalle Raigi kaasa Katja Koort, kes mõneeuroses kleidis väga kena välja nägi. Naiste jaoks lõppebki vastuvõtt nädal peale vastuvõttu, kui Kroonika eri, Õhtuleht ja teisedki väljaanded on moepolitseinikud lasknud väärteod ära menetleda. Niikaua ei pea disainerid, juuksurid, õmblejad ja osalised ise end rahulikult tundma. Moepolitsei positiivne eripära on see, et eeskujuliku käitumise eest võib kiita saada.

Presidendi vastuvõttu on kutsutud pingviinide paraadiks, kuna frakikandjal ja suuremal pingviinil on tõesti sarnasus olemas. Me president käis neid just oma silmaga vaatamas. Frakid on sellel vastuvõtul aga pigem vähemuses. Ühes aastaalguse Virumaa Teatajas aasiti, et kliimamuutus muudab pingviinide paraadi rannapeoks. Ei tea, kas see vaatepilt oleks ilusam? Seega jälle üks hea põhjus kliimamuutuse vastu võitlemiseks. Eks maailma muutumine mõjuta presidendi vastuvõtuga seonduvat veelgi. Eesti loomasõbrad on teatanud, et see naine ikka lugupidamist ei vääri, kes karusnahkses kasukas vastuvõtule läheb. Siin tuleb öelda, et ilm väga vist ei soosi ka seekord.

Kus mul uudis

Minu arvates puudub uudisväärtus selles, et peaminister Ratas tänavusel presidendi vastuvõtul ei osale. Uudisväärtus oleks selles, kui president oleks teatanud, et tänavu ta vastuvõttu ei tee, kuna läheb laste koolivaheajal nendega suusatama. Kõik muu on jutuks hea küll.

Ma olen üle kahekümne korra kutsutud presidendi vastuvõtule ja nii mõnedki korrad käinud. Ma ei suhtu presidendi vastuvõttu, kui sellisesse üleolevalt. Mul pole mõtet enda senist osalemist ja mitteosalemist võrrelda peaministriga mitteosalemisega. Need on erinevad asjad, aga ainukesed, kes igal juhul peaks kohal olema on president ja tema abikaasa. Teistega on kuidas on.

Ühel aastal olin ma sel päeval ministrina Brüsselis. Tegime suursaadik Raul Mälguga vastuvõtu ühele portugallasest europarlamendi liikmele. Lobbysime Eestisse IT agentuuri. Ütlesime, et meil väike riik, kutsusime vabariigi aastapäevaks ühe külalise. Venelased ütlevad, et unistada pole kahjulik, aga kui kunagi elus saaks ma kutse presidendi vastuvõtule sõltumata oma töökohast, siis oleks põhjust sellest rõõmu tunda.