Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 18 aasta

Nils Niitra: kui pole müüjaid, tuleb osa poode lihtsalt kinni panna!

Ei tohi lõputult inimeste kannatlikkusega mängida ja kurva näoga seletada, et meil ei jätku töötajaid, nagu Eestis on tehtud juba õige mitu aastat.

Eestis on tööjõupuudus muutunud enamikku ettevõtlust haaravaks epideemiaks, millele ei näigi olevat muud lahendust peale massilise immigratsiooni või lollide robotite. Üks võimalus on siiski veel – äkki lähtuks lihtsalt meie riigi ja rahva tegelikust suurusest?

Seisin hiljuti Pärnu ühe kaubanduskeskuse toidupoe hiiglaslikus, paarikümnest ostukorvist koosnevas sabas. Samasugune järjekord oli moodustunud kõrvalasuvate iseteeninduskassade juurde. Viimasel ajal toidupoodi minnes on mul üha enam tunne, et naasnud on mingisugune äraspidine nõukogude aeg – kui toona tekkisid järjekorrad seetõttu, et kaupa polnud, ehkki poes müüjaid oli, siis nüüd on poes küll kaupa, aga pole teenindajaid.

Üksiti olen nüüd päriselus näinud, kuidas ainus tavakassas istuv teenindaja üritab samal ajal ka iseteeninduskassat käigus hoida: aeg-ajalt kargab toolilt kui piksenoolest tabatu ja sööstab sinna, annab nõusoleku alkoholi osta ning hüppab siis tagasi oma lindi taha. Minu ema seisis Pärnu supermarketis täiesti tühja kalaleti ees ning sai oma küsivale pilgule vastuse, et kalaletis töötav inimene ei saanud sel päeval tööle tulla.
Mõnigi inimene oleks ilmselt valmis toidu eest rohkem maksma, kui kaupmees lubaks, et tema poes ei ole järjekordi.

Rakvere K-rautas üritasin saaliteenindajalt kahe kruviga stendi külge kinnitatud seinalambinäidist välja rääkida, aga tema ütles, et ei saa ja kõik, sest pole kedagi, kes uue kauba saabudes uue näidise seina külge kinnitaks.

Maapiirkondadesse rajatakse uusi tervisekeskusi, aga arste pole kusagilt võtta. Tööstusse ei leita inimesi, ehitustel möllavad ukrainlased, ehkki eestlased tulevad riburadapidi koju tagasi. Bussifirmadel ei jagu bussijuhte. Ettevõtetel on üha keerulisem leida häid ja visioonikaid juhte, nagu kuulnud olen. Tööjõupuudus pole enam ammu mõne üksiku sektori probleem, vaid kõikehõlmav epideemia.

Eesti rahvaarv on 30 aasta jooksul kahanenud ligi veerand miljoni võrra, 20 aasta jooksul alla saja tuhande võrra. Viimase nelja aastaga on aga siia juurde tulnud üle 10 000 inimese. See meie 1,3 miljonit kopikatega püsib päris kenasti. Pealegi, kui on vähem inimesi, siis küllap on peale teenindajate vähem neidki, kes teenust soovivad.

Maailmas on rohkem selliseid riike, kus on inimesi üle – Indias võib näha, kuidas neli meest vahetavad autol rehvi nii, et kolm meest targutavad ja üks tegutseb. Seejuures võib olla kindel, et rehv saab vahetatud mitu korda aeglasemalt kui mõnes Eesti ühemeherehvipunktis. Eesti ühiskond on tegelikult väge kulutõhus ning varem näis, et ka inimesi on nii palju kui vaja.
Eesti on täpselt nii suur, kui ta on, ja pole mõtet simuleerida majanduskasvu meie inimeste närvide kulul!

Kui aga teenuste kvaliteet ja tarbijad hakkavad inimeste vähesuse tõttu kannatama, siis on meie riigil probleem, mis hakkab närima majandust ja ka seaduste täitmise võimet. Viimasel ajal on näiteks krooniline probleem keeleseaduse täitmisega – paarikümne aastaga on eestlased sundinud siinsed venelased kõnelema eesti keelt, aga nüüd näeb mustanahalisi toidukullereid, kes ei plaani seda kunagi tegema hakata. Või töötab restoranis grusiinist ettekandja, kes viis aastat tagasi teatas, et sorry, I am learning Estonian, aga nüüd ei viitsi enam isegi säärast nägu teha.

Loomulikult kasvab pensionäride osa Eesti rahvastikus, aga ettevõtted püüavad neidki iga hinna eest lihtsamale tööle meelitada. Mõistagi kurdavad inimesed madala palga üle, pidades mingites ametites töötamist mõttetuks, aga palgad on Eestis siiski viimastel aastatel jõudsalt kerkinud.

Mulle endale tundub, et meil on mõni sektor lihtsalt fookuse kaotanud ja keskendunud laienemisele laienemise enda pärast, suutmata paralleelselt kvaliteeti hoida. Eesti kaubandusketid kulutavad enda reklaamimisele tohutuid summasid, aga samal ajal ei jaksa nad pidada palgal piisavalt teenindajaid, et mitte raisata töölt koju lippava inimese närve ja kallist aega. Kassasabas seista on tüütu ja ebameeldiv! Mõnigi inimene oleks ilmselt valmis toidu eest rohkem maksma, kui kaupmees lubaks, et tema poes ei ole järjekordi.

Meil on lihtsalt liiga palju poode, mis tähendab, et kui neist viiendik kinni panna, hakkaks ehk lahenema ka tööjõuprobleemid. Meie majandus ei ole suutnud kohaneda reaalsuse ehk siin elavate inimeste tegeliku hulgaga. Valikuid on laias laastus ikkagi kolm: viie kuni kümne aasta pärast näeme kauplustes, restoranides ja kõikjal mujalgi ülipalju umbkeelseid ja teise nahavärvusega teenindajaid, aga miks mitte eesti keelt kõnelevaid roboteid või siis hoopis palju vähem kauplusi.
Tööjõupuudus on juba sedavõrd suur, et selle üks lahendus on massiimmigratsioon, mida mina mõistlikuks ei pea.

Tööjõupuudus on juba sedavõrd suur, et üks lahendus on massiimmigratsioon, mida mina mõistlikuks ei pea, sest mõnede naaberriikide näitel ei pruugi suur osa neid immigrante või nende lapsi üldse tööle hakata. Kui nad on saavutanud juba enamuse mõneski Saksamaa suurlinnas, kõikvõimalikud riskid on realiseerunud ning jõudnud lõpuks suure hilinemisega etnilise sakslase teadvusse, siis mida me peaksime veel mõtlema ohtudest omaenda tillukesele rahvale?

Ei saa lõputult inimeste kannatlikkusega mängida ja kurva näoga seletada, et meil ei jätku töötajaid, nagu Eestis on tehtud juba õige mitu aastat. Kui bussijuhte ei jätku, siis sõidab lihtsalt vähem busse! Kui pole klienditeenindajaid, siis tuleb osa poode kinni panna.Kui perearste ei jagu, siis pole mõtet tervisekeskusi ehitada. Kui ehitajaid ei jagu, siis ehitatagu vähem maju! Kui ettevõte ei leia head juhti, siis peab ta uksed kinni panema. Eesti on täpselt nii suur, kui ta on, ja pole mõtet simuleerida majanduskasvu meie inimeste närvide kulul!