Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 18 aasta

NIls niitra: Kui valija enam ei naera, nutame peagi kõik

Kui tavaliselt tegelevad terved inimesed hullude ravimisega selleks otstarbeks loodud asutuste seinte vahel, siis mulle tundub viimasel ajal, et hullud on haiglast välja pääsenud ja hakanud terveid inimesi hulluks ravima.


Tutvusringkonnas on muutumas nukraks tendentsiks, et teatud ilmavaatega inimesed enam ühele ja samale peole ei mahu. Nende omavahelised kokkupuuted piirduvad reeglina üksteise sotsiaalmeedias pommitamisega – üks pooldab kirglikult samasooliste kooselu, teine vihkab sama patoloogiliselt homosid. Mõni on kategooriliselt abortide vastu, leides, et sünnitamine on riiklik kohustus, sellal kui teine osa peab naise ihus toimuvat üksnes naise vääramatuks omandiks. Immigratsioon – kes on vastu, kes poolt? Donald Trumpi ja Brexiti fännid versus rahvaste sõprus ja vendlus koos globaliseerumisega.

Selle nähtuse negatiivseks kõrvaltoimeks on demokraatia hülgamine ka kõige suuremate demokraatia pooldajate poolt. Kui erakond on EKRE, siis puudub sellisel parteil justkui õigus osaleda valitsuses. Tõmmatakse hoogsaid paralleele vapside, natside ja Hitleriga, valimistel kolmandaks jäänud erakond kujutavat endast ohtu Eesti demokraatiale. Tegelikult on suurim oht demokraatiale hoopis see, kui rahvalt mandaadi saanud EKRElasi ei peeta võrdväärseks teiste riigikokku pääsenud kandidaatidega ja kui alavääristatakse selle erakonna valijaid, pidades neid kõiki luuseritest pooletoobisteks. Aga mul on soovitus kõigile, kes EKREt demoniseerivad – laske nad Eesti kodanike ühe valikuna valitsusse ja te näete, kuidas nad õhust tühjaks jooksevad. Või alavääristage neid muudkui edasi ja me võime jõuda riiki, kus meile kirjutatakse ette, mis on ühe partei arvates demokraatia.


Kollektiivne süütunne

Kui suvaline narko- ja/või alkojoobes tont sõimab Tallinna trammipeatuses juudi rabi, tõuseb terve ühiskond taas tagajalgadele – paljusõnaliselt vabandavad peaminister, EELK peapiiskop ja paljud teisedki. Ehk peaksime me kõik ennast tundma süüdi selles, et meie hulgast on välja kasvanud säärane väärastunud tegelane? Ka siin kerkib küsimus vastutusest – kas me saavutasime ühe tondi ümber kerkinud käraga ja tema üheksaks päevaks kinnimajja toppimisega selle, et teised samasugused tüübid hoiavad oma ajus plödiseva toormaterjali edaspidi kolba sees? Oiei, vastupidi, nad lähevad trotsi täis ja teevad sedasama, arvates, et juudid piiravad nüüd nende sõnavabadust. Pealegi lähevad nad tähtsust täis, tunnevad end ehk isegi märtrina, tähelepanu on ju igal juhul garanteeritud! Ja nii hakkabki ühest äärmusest teise käiv ühiskondliku vaimse tervise osuti veelgi intensiivsemalt pendeldama.

Skisofreenikud räägivad tihti häältest, mis on peas ja annavad korraldusi. Mõned kõnelevad algoritmidest, teised maatriksist. Tegelikult ei pruugigi jutt algoritmidest olla enam kuigi vale, need algoritmid juhivad meid sotsiaalmeedias ja kontrollivad meie käitumist. Algoritmid sätivad meie ette tekste, mis just meid kuumaks kütavad, nad juhivad meid nende tekstide peale ärrituma või rõõmustama ja neile kuidagi reageerima. Seejuures pole oluline, kas tekst ise vastab tõele või mitte, oma töö teeb ta meie aju kallal ära. Kui varem võis valdavale osale nõmedustele lihtsalt reageerimata jätta, siis nüüd meid lihtsalt sunnitakse seda tegema.


Mulle tundub, et inimesed ei ole lugenud eales nii palju kui praegu, aga samamoodi ei ole kunagi varem loetud nii palju rämpsu, propagandat ja lausvalet. Paraku on ühiskonnas leviva skisofreenia võimendamises oma osa ka meie traditsioonilisel meedial, mis kipub forseerima lihtlabast konflikti õhutavat propagandat ning kus ajakirjanikud aina sagedamini unustavad, mis vahe on uudisel ja nende isiklikul arvamusel.


Esimesel nädalal pärast valimisi domineerisid ajakirjanduses lood, mis kõnelesid ülbest reformierakonnast, kellega keskerakonnal pole lihtsalt võimalik koalitsiooni teha. Ajakirjandus, selle asemel et näha ja analüüsida nende sõnumite põhjust, võimendas keskerakonna sõnumit. Järgneval nädalal aktiviseerusid aga vastasjõud, muutes domineerivaks uudised ja arvamused sellest, millist ohtu kujutab endast valimistel kolmandaks jäänud EKRE pääsemine valitsusse tervele Eesti demokraatiale ja meie rahvusvahelisele mainele. See on lihtsalt üks näide meediast, mis on kaotanud tasakaalu, olles lihtsalt osa erakondade PR-masinast. Ajakirjanduse tõsiseltvõetavuse jätkuv kahjustumine on Eesti demokraatiale vähemalt sama suur oht kui ükskõik millise valimistel künnise ületanud erakonna valitsusse pääsemine.

Otsustame inimeseks olemise üle

Mis ajast muutus maailmavaade Eestis nähtuseks, mille põhjal hakati otsustama kellegi inimeseks olemise või mitteolemise üle? Mäletan, et veel 1990. aastatel polnud see kõige tähtsam, kõigepealt tuli ikka inimene ja alles siis see, mida ta arvas poliitikast. Las arvas pealegi, lõppkokkuvõttes oli meil üks eesmärk – mitte ainult toimiv riik, vaid ka omavaheline hea läbisaamine. Nüüd aga on toimiv riik, kus ei pea nälgima keegi, kes viitsib vähegi tööd teha, aga ometi on sajad tuhanded inimesed poliitskaala servades südamest veendunud, et kõik on valesti.


Taas kord on tekkinud skisofreeniline olukord – inimesed reisivad enneolematult palju, nad tarbivad enneolematult palju, aga see ei ole enam nende jaoks reaalsus, sest tegelikkus asub hoopis peas ja arvuti- või nutitelefoniekraanil. See ütleb, et kõik on valesti! Algoritmid on saamas otsustavat võitu reaalsuse üle. Ka minu arvates on meie riigis mõndagi viltu, aga see ei tähenda, et ilmavaade või ühiskonnakriitika peaks olema üle inimeste vahelistest suhetest.


Samamoodi muutub järjest murettekitavamaks inimeste liigne tõsimeelsus ja küllap sellest tulenev tigedus seoses sõnumitega, mida nad endasse seoses poliitikaga imevad. Meie telekanalites ei tehta enam poliitika ega poliitikute üle sõbralikku nalja, pole enam selliseid sarju nagu „Pehmed ja karvased“ või „Riigimehed“, pole enam kedagi, kes õpetaks eestlasi poliitikasse suhtuma irooniliselt ja mänguliselt. See poliitika, mida me näeme debatisaadetest, on ju tegelikkuses suurel määral näitemäng ja säärasena tuleks seda ka võtta – sama seltskond, kes üksteist armutult ekraanil nüpeldab, läheb pärast telekaamerate väljalülitamist kõrtsi ning räägib niisama maast ja ilmast. Aga kui valija enam naerda ei oska, siis nutame peagi kõik.


Skisofreeniku ära tundmiseks on lihtne võimalus – algul on jutt väga loogiline, aga tasub edasi kuulata. Seejärel hakkab tekst aina uskumatumaks muutuma ning lõpuks läheb täielikult lappama. Kuulake ikka lõpuni, muidu jäätegi uskuma, mis ta räägib!