Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 18 aasta

Nils Niitra: mina olengi euroheinaniitja!

Ligi paar aastat PR-vallas töötanud inimesena paneb muigama, kuidas mind ja tuhandeid teisi Eesti maaomanikke on asutud ründama kõige klassikalisemate PR-nippidega.

Esiteks pane kõigepealt silt külge, ja nii meid nimetataksegi euroheinaniitjateks.

Teine võte – aja oma joru ja tee seda seni, kuni kõik uskuma hakkavad. Iseäranis sotsiaaldemokraat Ivari Padar on aastaid kõnelnud euroheinaniitjatest kui kinnisvarahaidest, kes saadavad põldudele traktorid ja lasevad kord suve jooksul lihtsalt rohu hekseldada, et toppida pärast taskutesse miljoneid eurosid.

Nii avanebki nukker pilt Eestist, kus põllumees tahaks vilja kasvatada ja rahvast toita, aga euroheinaniitjad narrivad maa ära ja võtavad toetused endale. Riik on juba vahepeal piiranud rohumaade hekseldamist, aga Euroopa Komisjoni sekkumine lükkas keelamise edasi.

Euroheinaniitjate taust
Tänavu kevadel valmistusid maaomanikud selleks, et nüüd keelatakse lõplikult ära – tuleb kas raisata mõttetult kütust ja seega ka keskkonda niite põllult kokkukorjamiseks või siis jätta maa sootuks hooldamata. Lõpuks sekkus poole taotlusperioodi pealt maaeluminister Mart Järvik, kes soovitas siiski kõigil maaomanikel PRIA-le taotlus teele saata.

Sotsiaaldemokraatide hulgas on omajagu endisi rahvaliitlasi, praeguseid suurtootjaid, kelle huvid vajavad ju kaitsmist. Lobistid suutsidki oma soovid mõne aasta eest korraks ka läbi suruda, siis ilmusid ajakirjandusse grotesksed lood õnnetutest talunikest, kes rullisid põldudel läbimärga heina kokku ja vedasid selle siis metsaserva mädanema.

Katsume nüüd siiski tõele veidi lähemale jõuda ja aru saada, kes need euroheinaniitjad tegelikult on. Sellele küsimusele annab vastuse Maaleht, mis kirjutas, et ainult niitmisega tegelevaid maahooldajaid oli mullu 4549 ja vaid neljandik neist olid ettevõtted. 40 200 hektari hooldamise eest kasseerisid euroheinaniitjad ühtset pindalatoetust kokku üle 3 600 000 euro. Kokku küsis keskmine taotleja seega toetust 8,8 hektari hooldamiseks, mis kuidagi ei vasta hiiglasliku kinnisvarafirma kuvandile.

Samal ajal maksti ühtset pindalatoetust PRIA andmetel kokku üle 85 miljoni euro, niisiis said euroheinaniitjad sellest imeväikese osa. Lisaks on aktiivsetele põllumeestele ette nähtud kümnete miljonite eurode ulatuses kõikvõimalikke muid toetusi, mida euroheinaniitjad ei saa.

Niisiis – kui suurfarmerid tegelevad Eesti maakeskkonna üheülbastamisega, siis minusugused endiselt selle mitmekesistamisega.
Euroheinaniitjate taust on tegelikult lihtne – need on väikemaaomanikud, kes ei taha oma tagastatud, päranduseks saadud või lihtsalt ajutiselt kasutusest välja jäänud maatükikestest loobuda ja hoiavad neid korras. Väga tihti on need maatükid talude ümber, kus elavad või vähemasti suvitavad reaalsed inimesed.

Mina näiteks loobusin 2015. aastal suuremamahulisest lambakasvatusest, sest ei näinud sellel praegustes oludes mõtet. Lasen põllud hekseldada ja küsin nende eest toetust. Usun, et kunagi tahan oma maadel taas tegelda ka tõsisema põllumajandusega. Olen põhimõtteliselt vastu vanu talukohti ümbritsevate põllumaade jätkuvale koondumisele käputäie suurtootjate kätte, sest küllap võivad taas saabuda ajad, mil väiketalu pidada on mitte ainult mõistlik, vaid ka eluliselt vajalik.

Kui meil räägitakse üha rohkem intensiivse põllumajanduse tõttu kannatavast looduskeskkonnast, paljude linnuliikide arvukuse kahanemisest ning mesilaste massilisest hukkumisest, siis just püsirohumaa on nende viimaseid oaase. Niisiis – kui suurfarmerid tegelevad Eesti maakeskkonna üheülbastamisega, siis minusugused endiselt selle mitmekesistamisega. Me osutame sisuliselt ökosüsteemi säilitamise teenust, mille eest on igati põhjendatud meile ka väikest toetust maksta. Kui toetust ei makstaks, siis maa võsastuks. Tihti on püsirohumaade omanikud vanainimesed, kes ei jõua enam loomi pidada.

Väikesed suurte surve all
Suurtootjate peamine mure näib olevat aga see, et me jõuame pindalatoetuste abil oma maid endiselt ikka korras hoida ja ei taha neid võimalikult odavalt maha müüa. Vahepeal tõstis aina jõulisemalt pead idee nõuda meiesugustelt trahvi ähvardusel maa hooldamist ka pärast seda, kui euroheina niitmise eest enam toetust ei maksta.

See oleks pannud maaomanikud sundseisu, maa hind oleks veelgi rohkem alla löödud ja me olekski tõepoolest pidanud oma maa suurtootjatele sandikopikate eest maha müüma. Ka püsirohumaade üldpindala ei tohi enam teadupärast väheneda, mis tähendas, et meil on võimalik oma maa rentida või maha müüa mõttetu, üksnes heina tootmiseks kõlbliku krundina. Põldu sinna teha ei tohi. Suurfirmad ostavad need siis odavalt kokku ja lobistavad mõni aasta hiljem endale välja piirangute kaotamise.

Tõeliselt väikestel põllumajandustootjatel pole Eestis kahjuks oma esindusorganisatsiooni, seetõttu sõltubki meie huvide kaitsmine konkreetse maaeluministri mõistlikkusest ja iseseisvast mõtlemisest.

Olen pikka aega olnud ka Tartumaa Põllumeeste Liidu juhatuse liige ja tean, millise suurtootjate lobi keskel meie maaeluministrid toimetavad. Valdavalt alluvad nad sellele meeleldi! Soovingi praegusele ministrile jaksu lobistidega toimetulekul ja kõige nõrgemate maaomanike kaitsmisel. Küll tuleb järgmine minister ja küll ta teeb lõpuks niikuinii seda, mida suured tahavad.