Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Nils Niitra: Tartu annab vana hullumaja erafirma buldooseri hoolde

Elu ise on näidanud, et me ei saa muinsuskaitsealuste kehvas seisus
hoonete puhul erasektorit usaldada, siin peaks avalik võim võtma selge
vastutuse, mitte käsi puhtaks pühkima.

Tartu linnavalitsuse otsus müüa maha Eesti suurim puithoone Staadioni
tänaval täiendab suure tõenäosusega nukrat rida, kuhu kuuluvad juba praegu
teiste hulgas endine põllumajandusülikooli Theatrum Zootomicum ja Lina tänava
nakkushaigla kompleks – sellel lastakse lihtsalt ära laguneda.

Olen Staadioni tänava endisest hullumajast ikka ja jälle mööda
jalutanud ja mõelnud suure paatosega selle ajaloole. Siin on oma painajate käes
vaevelnud Juhan Liiv, siin veetis oma viimaseid päevi Vana Hirmus ehk Kaarel
Ird. Siit ammutas inspiratsiooni psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing.
Staadioni tänaval on tegutsenud omal ajal maailma tippu kuulunud psühhiaatrid,
nagu näiteks Vladimir Tšiž. Need seinad räägivad lugusid, kui keegi vaid tahaks
kuulata.

Õigupoolest väärinuks Staadioni tänava hullumaja terve Eesti
kultuuriloos ammuilma palju jõulisemat esilekergitamist seda enam, et tegu on
teadaolevalt Eesti suurima puithoonega üldse. Kunagi oli selleks Vändra
kurttummade kool, mis läks samuti eraomandisse, osa lammutati maha ja viimati
plaanis omanik kõik kokku lükata.

Meil ei ole säilinud kuigi palju üle 140-aastaseid puitmaju ja neid,
mis alles, käivad välismaalased pildistamas. Nüüdki aga, nagu varem juba nii
paljudel kordadel juhtunud, laseb avalik-õiguslik omanik – antud juhul Tartu
linn – kõigepealt hoonel aastakümneid laguneda, et seejärel tõdeda, et seis on
halb ja me müüme ta nüüd maha. Meil raha pole!

Linna esindaja ütleb Tartu Postimehele, et tuleb arvestada rangeid
tuleohutusnõudeid ja arvestades hoone vanust ja ajaloolisust oleksid
investeeringud linnale liiga suured. Aga miks peaks need olema vastuvõetavad
eraettevõtjale olukorras, kus hoone rekonstrueerimine läheb praeguse hinnangu
järgi maksma neli kuni kuus miljonit eurot? Niinimetatud präänikuna pakub linn
välja samale krundile seitsme korteriga elamu, lootes, et kui see valmis, asub
arendaja ajaloolise hoone kordategemisele.

Mõned ilmekad näited: 2006. aastal müüs Tartu ülikooli kliinikum
erafirmale maha endise nakkushaiguste osakonna hoonekompleksi Lina tänaval.
Toonase üldplaneeringu järgi pidi see olema haridus- ja teadushoonete maa, kuhu
pidanuks mahtuma ka lasteaed. Vahepeal pole krundil toimunud muud kui
lagunemine ja seda kiirendavad põlengud. Mõned majad on juba lammutatud, teised
nii viletsas seisus, et buldooser võib tööle asuda. Haridusest, teadusest ja
lasteaiast kõnelemine on lihtsalt kohatu.

Ka siin sai arendaja endale õiguse ehitada hulga uusi kortermaju
tingimusel, et ta taastab vanad hooned. Tsiteerin detailplaneeringut: vältimaks
säilitatavate majade lagunemise ohtu on uue hoone rajamine planeeringualal
seotud vana hoone taastamisega. Uusehitistele väljastatakse ehitusluba pärast
renoveeritava hoone kasutusloa väljastamist. Arendaja sisuliselt ootas, millal
vanad lõplikult kokku kukuvad, siis pole enam midagi taastada vaja. Kompleksi
peahoonele on antud ehitusluba, mis näeb tegelikult ette selle lammutamise ja
maja uuesti üles ehitamise, kasutades mingil määral ka vanu materjale.

Ka toonane põllumajandusülikool lasi oma Narva maantee ning Staadioni
ja Sauna tänava vahelisel alal asuval Theatrum Zootomicumil omajagu laguneda ja
müüs siis 2002. aastal hoonekompleksi maha. Arendaja renoveeris ja laiendas
krundile jäänud teisi hooneid ja asus nähtavasti ootama, millal see neetud 19.
sajandi keskpaiga rudiment kokku kukub!

17 ja pool aastat hiljem seisab see endiselt püsti, ehkki seisund on
ka muinsuskaitseameti hinnangul avariiline ja julgen sügavalt kahelda, et seda
maja ootab ees lammutamisest helgem saatus. Ka Zootomicum on vahepeal põlenud
ja omanikud korduvalt vahetunud.

Ja nüüd siis ähvardab samasugune stsenaarium vana hullumaja. Kinnisvaraarendajate
loogika on elementaarne: osta krunt vana majaga, seejärel hangi endale
detailplaneering, mis lubab krundi täis ehitada ja vajaduse korral võid ju ka
lubada, et rekonstrueerid millalgi vana hoone. Seejärel ehita, kuhu vähegi
võimalik, ja hakka ootama, millal vana hoone kokku kukub. Muinsuskaitsenõuete
täitmine on ettevõtja jaoks lihtsalt majanduslikult mõttetu, sest vana maja
taastamine maksab palju rohkem kui uue ehitamine. Kui hoone on jõudnud
lagunemise viimasesse staadiumi, tõstab muinsuskaitseamet käed üles ja
buldooser võib tööle asuda. Siis teed uue detailplaneeringu ja võid asemele
ehitada veel ühe või miks mitte ka kaks uut maja.

Vaade Staadioni tänava nõlvalt all-linnale on iseenesest suurepärane,
nii et arendajatele võiks see krunt huvi pakkuda küll, ent just nimelt krunt,
mitte maja. Olen olnud alati seda meelt, et riik ja omavalitsus peaks toppima
oma nina majanduse ja ühiskonnaelu reguleerimisse nii vähe kui võimalik, samas
ei vabasta see vastutusest kultuuripärandi säilimise ees. Elu ise on näidanud,
et me ei saa muinsuskaitsealuste kehvas seisus hoonete puhul erasektorit
usaldada, siin peaks avalik võim võtma selge vastutuse, mitte käsi puhtaks
pühkima.

Tartu linn pole seni Staadioni tänava hoonega seoses vastutust võtnud,
aga peaks! Kui me oleme pidanud nii palju kordi nägema seda, kuidas ülikoolid,
omavalitsused või riik on jätnud ajaloolisi hooneid hooleta ja müünud need
kehvas seisus maha lihtsalt selleks, et sokutada oma tegematajätmised kellegi
teise kaela, siis miks peaksime eeldama enamat oma rahakoti toel toimetavalt
ettevõtjalt? Miks peaksime lootma, et Supilinnas või Karlovas oma korterit
renoveeriv tavakodanik vaatab hea pilguga muinsuskaitseametnike peas
sündivatele üha uutele piirangutele, jah need on miljööalad, aga seal on ka
mälestisena kaitstavaid hooneid. Tema jaoks pole erilist vahet, kas tegu on
Tartu linnavalitsuse või muinsuskaitseametiga, tema jaoks on see üks võim puha.

Avalik-õiguslikud asutused on innukad rajama Euroopa Liidu
struktuurifondide kulul aina uusi hooneid, et hüljata seejärel kümneid vanu
põhjendusega, et need pole funktsionaalsed ja rekonstrueerimine on liiga
kallis. Sellega lükatakse meie ühiskonna muinsuskaitsealuse vara säilitamise
kohustus formaalselt eraomanikule, ent tegelikkuses mitte kellelegi, ja
ilmutatakse arhitektuuripärandi säilimise suhtes kahetsusväärset
silmakirjalikkust.