Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: armastus on vaba. Sina oled kinni. Küll hakatakse peagi nõudma abielu üksnes samasoolistele

Ameeriklased said teada, et seitsme aasta jooksul vahetab inimene välja pooled oma sõpradest, oma kõige lähematest. Oled märganud, et igal sinu või sinu sõbra viie või nulliga lõppeval sünnipäevapeol on olnud inimesi, kes sattusid sinna tagant järgi vaadates juhuslikult?

Pooled abielud lähevad lörri, muudest suhetest puruneb enamik. Miks? Me oleme vastuolulised, enesekesksed, kasuahned, heitlikud, saamatud, püsimatud, himurad, üleolevad, järeleandmatud, andestamatud - no ja veel palju muud. Avalikus ruumis räägime suuremeelsusest, mida meie endi elu viljad ei kinnita. Ikka oli keegi teine, kes meie elu pekki keeras või tuuri pani. Võib-olla oligi.

Inimene ei oska armastada, ei taha seda teha nii, nagu ühiskond eeldab. Teisisõnu: endale tahame lubada kõike, teistele mitte midagi. Mis mõte on truudusel, kui avastad järsku, et keegi teine on palju ilusam, veetlevam, jõukam ja humoorikam kui sinu hetkekaaslane? Vähemalt pooled inimesed leiavad, et ei olegi mingisugust mõtet. Elu on üks. Seda ei tohi raisata. Mõttetute inimeste ja suhete peale.

Kes meist ei ole mitte kunagi kuulnud maailma kõige sisutühjemat lauset, mida saab enesevabanduseks öelda: „Me kasvasime lahku!"? Võib-olla oli õige põhjus hoopis see, et me ei suutnudki kokku kasvada? Kuid kas oleks pidanud?

Milleks unistada oma vanale rüsale alla uued kummid, kui on võimalik osta uus masin, mille kapoti all mitte midagi kahtlaselt ei turtsu? Uus sõber on parem kui vana, sest ta ei tea, kui nõme sa oled. Algus on häbivaba. Kuni ühel hetkel saad teada, et kaaslane on küll uus, aga sina ikka seesama.

Kohatu küsimus viigu arestimajja!

Tänapäeval, kus lapsesaamist on võimalik vältida ja suguhaigusi ülearu karta pole vaja, ei pea inimene end ometi piirama. Ta võib hooletult petta küll seda, kellega ta end vabalt tundis, sest muidu ei oleks ohver sellist vabadust petjale võib-olla pakkunud, kuid petminegi on vaid kujutelm. Tegelikult ta tahtis seda ja oli ise loll, kui lootis enamat!

Vastuolu igavese püsisuhte ja ajutise juhusuhte vahel on karjuv. Inimestel on häbi teistele ja avalikkusele tunnistada, et nad läksid lahku. Et nad kukkusid läbi. Et nad ebaõnnestusid. See ei ole ühiskonnas aktsepteeritud.
Häbistatud saavad kõik, kes võõra tüdrukuga kohvitavad või võõra poisiga suudlevad, samal ajal kui see, kellega kohvitama või suudlema peaks, on mujal. Kroonika on alati kohal. Või on kohal mõni „sõber", kes õigel ajal õige pildi teeb ja selle õigesse kohta põrutab.

Iganenud arusaamadest tahab kaasaegne maailm vabaneda. Inimene peab saama teha seda, mida ta tahab, kellega tahab ja kui ei taha, ei peagi tegema midagi. Keegi ei tohi kelleltki küsida, miks 40-aastane mees on ikka veel üksi või miks 35-aastasel naisel ikka veel lapsi ei ole. Kes küsib, väärib arestikambrit.

Kõige suurem vabaduse piiraja on ebameeldiv ühiskond, mis tahab kogu aeg inimeste sõprussuhteid ja suguelu reguleerida. Ammustel aegadel visati abielurikkuja kividega surnuks. Teise maailmasõja ajal saadeti valede sõprade eest koonduslaagrisse.

Tänapäeval oled põlastusväärne, kui julged arvata, kes kellega abielluda tohib. Põlastusväärne oled nii siis, kui arvad, et abielu saab sõlmida ainult mehe ja naise vahel, kui ka siis, kui arvad, et abielluda peab saama soost sõltumata.

Keskkonnahoiuks abiellugu ainult samasoolised

Seda, et omavahel tohivad abielluda ainult samasoolised, veel ei nõuta, kuid arvestades väidetavat üherahvastust maailmas, ei ole kaugel aeg, kui tekivad ka selle kooseluvormi ainupõlistamist nõudvad sotsiaalsed grupid.

Kõik kommuunid on omavahel leppimatus sõnasõjas, sest nad tahavad, et eksisteeriks ainult neile sobiv armastus ka väljaspool nende kommuuni. Osadele sobib muidugi ka mitu vormi, kuid tõde on üks: kes teisti elab, meile ei kõlba. Kodusõda peetakse ka kommuuni sees, nagu Elmo Nünganeni lavastuses „Kommuun" Tallinna Linnateatris. Lõpuks on kõik vastikud.

Mis on õige? Armastage, keda tahate. Elage, kellega tahate. Magage, kellega tahate. Lahutage, kellest tahate. Tehke, mida tahate. Armastus on vaba. Kuid inimene on kinni. Sa võid ju armastada, kuid kas sind armastakse? Sa võid ju elada, kuid kas sinuga elatakse? Sa võid ju magada, kuid kas sinuga magatakse? Sa võid ju lahutada, kuid kas sa saad ka lahku? Sa võid ju teha, kuid kas sa tegelikult seda tahad?

Vabandus on näiline. Võilill hakkab kasvama seal, kuhu tuul ta kannab. See ei sõltu tema otsusest. Ta hakkab kasvama siis, kui päike ja ilm seda talle ütlevad. Mitte siis, kui tal tuleb selleks tuju. Mõni võilille seeme samast õiest satub lauda taha varju ja tuleb kiduram, teine aasale, kus päike teda paitab ja ta sirgub lopsakaks. Kumbki ei saa ise valida kasvukohta, seemnekvaliteet on sama, tulemus sõltub oludest.

Inimesega pole teisiti. Olud ja geenid otsustavad rohkem, kui vaba tahe. Kui see üldse meil olemas on. Nii elus kui armastuses. Isegi kui armastus on vaba, oleme meie kinni - lauda taga või aasal, kevades või sügises, päikeses või tuules. Kes kasvab aasal, ei tohi lauda taha hõigata: mis sa seal närtsid! Tahaks ju ka päikse kätte, aga juured on all!