Janek Mäggi vaktsineerimiskaosest: kas tuua soovijatele Sputnik või öelda neile: te olete lollid, te ei saa mitte midagi aru?

Eesti on riik, kus iga inimene mõtleb oma peaga ning pead genereerivad vastuolulisi arusaamu. Pool elanikkonnast on vaktsineeritud, teine pool mitte. Teise poole seas on rohkem mitte-eestlasi. Kas venelased on süüdi, jälle süüdi – et nad ei talu Eesti riigi vaktsineerimispropagandat, ei usalda vaktsiine, mille kasutamisest ka poliitikud on keeldunud?

Mida agressiivsem propaganda on, seda vastuvõetamatum tundub selle sõnum.

Kui inimesed, kes teavad Lasnamäe venekeelsetest mammidest-papidest vaktsiinide kohta sada korda rohkem, on need kokku ostnud, kuid nüüd püüavad althõlma võõrriikide lihtrahvale hädaabina maha parseldada, peavad seda mürgiks, siis mida peavad mammi või papi arvama? See on kihvt!

100 000 hukka läinud vaktsiinidoosi ajab inimesi marru olukorras, kus arutame, mida peaks kärpima ja keda peaks kärpima; milliseid makse tõstma, mõtlemata, mida selle rahaga peale hakata – sest ainuüksi kasutu raiskamise vältimine aitaks riigil rohkem tasakaalus olla.

Ühiskonna pooleks saagimine on olnud 30 aastat Eesti Vabariigi võtmepoliitikate pärisosa. „Vene koolid kohe kinni!“ on loonud vastasseisu, kus vene keelt emakeelena rääkivad inimesed elavad mitte ainult teises Eestis, vaid teises maailmas. Hallid passid on ammu läinud hallitama. Kas ootame, kuni nad päris ära kõdunevad ja omanikud koos nendega?

Teisisõnu: ligi 75 000 halli passi räägivad totaalsest läbikukkumisest alusideoloogias, sest riiki ei saa ehita mitte sellest materjalist, millest sa tahaksid – nt kullast ja marmorist (loe: ainult eestlastest), vaid sellest materjalist, mida sul kasutada on, kui üldse on – olgu paekivist, savist või õlgedest. Suure osa ühiskonna, kohalike venelaste ja muukeelsete vaimne ignoreerimine on toonud meid siia, kus me täna oleme. Kas palvetame, et viiks ka edasi?

Kui olulised kõneisikud räägivad pressiesindajatena seda, mida nad koosolekuruumis kuulsid, kuid ei analüüsi, ei sünteesi ja ei anna hinnanguid, olemegi jõudnud olukorda, kus viiruserisk on õhus, vaktsineerimine käib kampaania korras, kuid suhteliselt edutult eelkõige venekeelses rahvusgrupis – kus loomuliku soovimatuse ja uskmatuse kõrval oodatakse muuhulgas päästerõngast Sputnikut.

Kas tuua soovijatele Sputnik või öelda neile: te olete lollid, te ei saa mitte milleski mitte midagi aru? Ning siiski nõuda: kobige vaktsineerima! Teeme teile kohe süsti, kui muidu ei saa, siis käsu korras ja vägisi!

Mida peaks riik ja ühiskond tervikuna tegema, et vältida sügisel taaskord juba harjumuspäraseks saanud sulgemisi ja muud, mis olulise osa ühiskonnast on pikaks ajaks koduaresti pannud? Kas ütleme, et venelased on süüdi, kuna nende hulgas on vaktsineerimise tase keskmisest madalam? See oleks järjekordne ühiskonna poolekssaagimine.

Võib-olla tuleb tunnistada, et demokraatia on selline valitsemisvorm, kus inimestel on õigus olla poolt või vastu ning kui valitseja ei suuda enamusele sobivat keskkonda veenmisjõul luua, ei ole ta oma tööga hakkama saanud. Või oli ülesanne vale ja seda ei olnudki võimalik täita.

Eestimaa inimene tahab ise otsustada, mida teha, mida mõelda, keda kuulata. Ja riik peab tema mõtteid austama, isegi kui need mõtted riigile ei meeldi ja on mõeldud vene keeles.