Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: kui Tänakult kulda ei tule, on ta luuser!

Kuulsus on julm. Teed elu aeg tööd, et kuulsaks saada, siis kannad päikeseprille, et keegi sind ära ei tunneks.

Tammepärg närtsib, šampanja lahtub, medalid võivad minna müügiks nagu Matti Nykänenil – või võetakse need üldse ära ja antakse järgmistele, kes pole dopinguga vahele jäänud. Liibüas võib rahvas taga nutta diktatuuriaegset rahu, kuid Muammar Gaddafi vere lõhn polnud üheksa aastat tagasi sugugi kõigile kodanikele vastumeelne.

Elusport on julm vaatemäng, kus gladiaatori hingeelu või saatus kaasaelajaid ei huvita. Võitja võtab kõik. Kuni ta võidab. Ning võita tuleb jälle ja jälle ja jälle. Enamasti on kaasaelajad tõsised elajad. Näljased, raevukad, ebaviisakad – nagu jalgpallihullud. Ometi loovad nad sangarile illusiooni, et ta on täht. Igavesti.

Ott Tänak astub täna taas rambivalgusse, kus mullune tiitel ei loe mitte midagi.

Tegelikult ei julge suur osa publikut avalikult öelda, mida nad staarist mõtlevad. Et nad kadestavad, parastavad. Või et nad ei hooli. Etendus rahuldab vaatajaid ainult siis, kui härg saab areenil surma. Ka härjavõitleja surm ei lahjenda elamust, hoopis kirgastab seda. Õnnetu lugu on siis, kui mõlemad jäävad ellu. Ja saavad veel auraha või lõuatäie heinu. Seepärast on film ja teater odav ning võlts kunst – võrreldes spordiga.

Staariks saamine ei eelda kirge olla staar. Kuid saavutada teistest rohkem, kogeda silmipimestavat edu – see omadus peab staarihakatises olema. Kas staariks saamisega kaasneb ka valdava osa ühiskonna lugupidamine ja austus, oleneb staari võimest kõndida mööda köit – ilma julgestuseta. Elizabeth II on sellega ligi 94 aastast hakkama saanud, kuigi temaltki on köiele püsimajäämine mõnikord nõudnud erakordset pingutust. Näiteks siis, kui printsess Diana surma sai.

Edust ei piisa iialgi, et aplaus kestaks

On neid, kes on tähesärasse saamise nimel petnud, vassinud ja valetanud, aga sinna siiski jõudnud. On neid, kes kõigest hoolimata on nägupidi hukkamõistuporri lennanud, ning neid, kes on saavutuse eest aplusi ära teeninud, kuid pole osanud ühiskonna stampide järgi elada, näiteks Andrus Värnik.

Selle nimel, et publikule meeldida, peab etenduse iga vaatus eelmisest rohkem erutama. Kui see nii ei ole, jookseb saal tühjaks. Ott Tänak astub täna taas rambivalgusse, kus mullune tiitel ei loe mitte midagi. Sest kui ta saavutab sellel aastal vähem kui mullu, on ta luuser.

Ott Tänak on Eesti Greta Thunberg. Väga paljud on teda kätel kandnud. Muidugi on inimesi, kes rallit ei salli. Kes rallit kunagi ei vaata, peavad seda nõmedaks. Kellel ei ole ilusat autot, kes ei saa aru, miks keskkonna suursaastajate reklaamüritus osale sellist lusti pakub, kuigi ainus normaalne sõiduvahend on jalgratas.

Veerpalu ja Meghan Markle ei mõistnud, et hüvedega kaasnevad kohustused, mis on tüütud, kohati vastikud (nt meediaga suhtlemine), et kuulus olemine on töö omaette.

Aga on ka neid, kes armastasid suusatamist Andrus Veerpalu pärast. Kardetavasti tuleb ka päev, kui näiteks selgub, et Ott Tänak on/oli keskkonnareostuse reklaamnägu number üks ning Greta Thunbergi selja taga on kahtlasi jõude või raha.

Mida kuulsam sa oled, seda rohkem on sul vaenlasi. Ning muidugi on ka nii, et mida kuulsam sa oled, seda rohkem kipud sa seda ära kasutama. Kuulsus kaldub korrumpeerima, piiramatu kuulsus korrumpeerib täielikult, kui parafraseerida lord Actonit. „Peaaegu viimane kui üks suurmees on halb inimene.”

Vahele võetud staarid ei pruukinud olla hingelt pätid, kuid nad kasutasid ära võimalusi, mida nad ei oleks tohtinud kasutada. Nuttev rikkur-kuulsus väärib parastamist, nuttev vaene-tundmatu inimene kaastunnet. Kusjuures vaene-tundmatu võib olla suurem pätt kui rikas-kuulus.

Rahvas su sünnitab, rahvas su tapab

Rahvas vajab kangelast, et teda armastada ja vihata. Rahvas armastab kangelast, sest teda on võimalik risti lüüa. Prints Harry otsus töökohta vahetada lõppes üllatusega, et talt võetakse ära mitte ainult palk, vaid ka endise töökoha uksekaart. Isegi perefirmad ei pääse oma nõudlike klientide (sel juhul Briti alamad) eest kuhugi, olgu selleks firmaks või kuningakoda.

Kangelasi ei sünnita meedia. Nad sünnivad meedias. Kangelasi ei tapeta meedias. Nad surevad meedias. Meedia on haigla, kus värske staar teeb oma esimese rõõmsa vääksatuse, ning meedia on surnukuur, kus veel hingav patsient viimast korda koriseb.

Rahvas vajab kangelast, et teda armastada ja vihata. Rahvas armastab kangelast, sest teda on võimalik risti lüüa.

Kui staari töövõime ja atraktiivsuse kuvand on avalikkuse jaoks piisavalt haige, et elulootust ei paista, otsustab tema saatuse sanitar, kes teab täpselt, mida patsient väärib. Algul ehk püütakse patsisenti ravida, kuid lõpuks on jutt lihtne: mine koju, võta mudavanni, et ihu harjuks mullaga. Ning siis imestab ülistatu, kuidas ämmaemandast sai timukas.

Andrus Veerpalu ja paljude teiste superstaaride õlgadele oli tammepärg tapvalt rõhuv. Veerpalu ja Meghan Markle ei mõistnud, et hüvedega kaasnevad kohustused, mis on tüütud, kohati vastikud (nt meediaga suhtlemine), et kuulus olemine on töö omaette. Elustiil, treening, sport. Maraton, mis lõppeb surmaga.

Sellepärast on tore, kui sa elu jooksul ühtegi tunnustust – olümpiamedalit, teenetemärki vms – ei saa. Mõlemad küsitakse tagasi või antakse edasi, kui selgub, et sa oled eksinud. Eksimatuid aga ei ole. Või on neid olematu hulk.

Täiesti tipus on vahelejäämisrisk meeletu, sest sinu pea sobib iga külamehe teibasse. Külamehe pea ei huvita aga kedagi. Olgu ta selline kaabakas kui tahes. Kuulsaks saada on lihtsam kui kuulsaks jääda. Ott, pea vastu.